Bioanalüütik Aivar Orav: testi end ise – kas usaldusväärne lahendus?

Aivar Orav

FOTO: Tartu Tervishoiu Kõrgkool

Kas apteegilettidel müügil olevad tervisetestid on piisavalt usaldusväärsed, küsib Tartu Tervishoiu Kõrgkooli bioanalüütika õppejõud Aivar Orav.

Tehnika ja teaduse arenguga on unistus apteegiletilt saadavatest kiiretelt ja mugavalt toimivatest tervisenäitajate testkomplektidest saanud tegelikkuseks. Kuid kas sellised testid on piisavalt usaldusväärsed?

Ühed vanemad patsiendi enda kasutatavad ja seni ka kõige enam täiustatud ning täpsemad kodukasutuse analüsaatorid on vere glükoosi sisalduse mõõtjad glükomeetrid. Need võimaldavad diabeedihaigel mitu korda päevas mõõta vere glükoosisisaldust ja vastavalt mõõtetulemusele diabeedi ravi kontrollida. Siiski tuleb meeles pidada, et need analüsaatorid sobivad küll koduseks ravi jälgimiseks, kuid nende täpsus ei ole samal tasemel laborist saadavate mõõtetulemusega ning need on mõeldud ainult diabeedi ravi jälgimiseks, mitte aga diagnoosimiseks. 2016. aastal viisime läbi Tartu Tervishoiu Kõrgkoolis väikese uurimistöö (Karjane 2016), kus võrdlesime apteegis saada olevate glükomeetrite erinevust labori meetodiga. Töö tulemusena selgus, et glükomeetrite täpsus oli võrreldes labori meetodiga oluliselt väiksem ja glükomeetri kasutaja peaks arvestama, et selliste testide tulemused võivad erineda laborianalüüside omadest 8-16 protsenti.

Märksa keerulisem on olukord aga paljude testidega, mida võib samuti apteekidest või interneti apteekidest endale muretseda. See nimekiri on küllalt pikk: kuseteedepõletiku testid, PSA-test, „halva kolesterooli test“, allergiatestid jne.  Selliste testide kasutamisel tuleb teada, et on väga suur oht teha valesid otsuseid oma tervise kohta. Näiteks PSA ehk prostataspetsiifiline antigeen, mille määramise alusel diagnoositakse meeste eesnäärmehaigusi. Apteekides pakutav kiirtest muutub positiivseks (tekib triip) teatud PSA kontsentratsiooni juures, kuid erinevates vanusegruppides meestele kehtivad erinevad otsustuspiirid ning üht kindlad kontsentratsiooni (tavaliselt 4 ng/ml) näitav test ei anna patsiendile loodetud usaldusväärsusega tulemust tema haigusseisundi kohta. Kindlasti ei tohiks sellise testi negatiivse tulemuse saamisel lükata edasi arsti visiiti või jätta arsti külastamata. 

Teise näitena tooksin kuseteede põletiku testi (leukotsüüdid/nitritid/valk), mille tegemisel tuleb kindlasti teada, et kui uriini analüüs on kogutud valesti, siis võib saada nii vale-positiivse kui ka vale-negatiivse tulemuse ning kuseteede põletikku võib seetõttu saada valesti diagnoositud või jääda sootuks diagnoosimata. Siinkohal on kindlasti vajalik haiglapersonali õpetus või juhised. Ka negatiivse tulemuse saamisel on arsti konsultatsioon kindlasti vajalik.

Mida peaks teadma koduste testide kasutaja? Kindlasti kõigepealt seda, et kodused testsüsteemid ei asenda meditsiinilaborist saadavaid mõõtetulemusi. Enne testi muretsemist tuleks kindlasti hinnata koos oma perearstiga selle otstarbekust (need on kallid!), perearsti abi on kindlasti vajalik ka tulemuse tõlgendamisel. Ka negatiivse tulemuse korral ei tohiks arsti visiiti edasi lükata või hoopiski ära jätta, sest kasutatav test ei pruugi sobida teie konkreetse haiguseisundi diagnoosimiseks. Kui otsustate siiski testi kasutada, tuleb kindlasti järgida täpselt testiga kaasas olevat juhist.

Artikkel tugineb Tartu Tervishoiu Kõrgkoolis läbi viidud rakendusuuringul, uuringute tulemustega saab tutvuda ka 24. novembril konverentsil „Terves kehas terve teadmine“: www.nooruse.ee/konverents

Populaarne

Tagasi üles