Iga viies Eesti lasteaialaps vaevleb ussikeste käes

Lasteaed. Pilt on illustreeriv

FOTO: Arvo Meeks/Valgamaalane

Nii selgus Tartu Tervishoiu Kõrgkooli uuringust. Tõenäoliselt on nakatunuid rohkemgi. Tulemustest kirjutab Tartu Tervishoiu Kõrgkooli õppejõud Mare Remm.

Eestis on inimeste levinumaks ussparasiidiks naaskelsaba, teadusliku nimega Enterobius vermicularis, keda kutsutakse ka linaluu-ussiks, maat-ussiks ja tõenäoliselt veel mitut moodi. Naaskelsabad on pisikesed 0,5 – 1,5 sentimeetripikkused ussikesed ja peamiselt esinevad need parasiidid lasteaia- ja algkooliealistel lastel, harvem ka neil täiskasvanutel, kes lastega igapäevaselt kokku puutuvad. Lasteaedades nakatuvad kõige sagedamini viie- kuni seitsmeaastased lapsed. Nakatumise peamine sümptom on äge pärakupiirkonna sügelemine, isutus ja umbmäärane rahutus.

Kanduvad hästi edasi

Tartu Tervishoiu Kõrgkoolis on naaskelsabade esinemist lasteaedades uuritud alates 2002. aastast, viimane selleteemaline rakendusuuring algas 2012. aastal. Selle käigus on analüüsiti Jõgevamaa, Viljandimaa, Tartumaa ja Raplamaa  ning Lääne-Harjumaa lapsi, uuringutest keeldus Harku vald. Jõgevamaal ja Tartumaal uuriti lapsi üheksas lasteaias, Viljandimaal ja Raplamaal kümnes lasteaias, Harjumaal kuues lasteaia. Kokku tähendas see igas maakonnas ligikaudu 300 last.

Maakonniti oli enim nakatunuid Viljandimaal ja kõige vähem Harjumaal. Huvitaval leidub aga  suuremates asulates nakatunuid vähem: enam kui 15 000 elanikuga kohtades oli nakatunud 15%, aga näiteks vähem kui 3000 elanikuga asulates ligi 22% uuritud lasteaialastest. Kuna Harjumaal uuriti peamiselt lapsi suurematest asulatest, siis seetõttu võibki olla sealne nakatatus väiksem.

Seejuures on nendes maakondades lastelt võetud proove vaid ühe korra ja arvatavasti on tegelik nakatunute esinemine kõrgem. Oleme varem uurinud Põlvamaa ja Hiiumaa lapsi kahel ja Valgamaa lapsi kolmel korral võetud proovidega. Ja tõesti, igal järgmisel korral leidsime nakatunud lapsi juurde.

Näiteks varasemalt Valgamaal läbi viidud kolme järjestikuse proovivõtuga uuringus saadi esimesel korral nakatatuseks 20%, teisel korral lisandus nakatunuid ning esimese ja teise uuringu koondtulemus oli 30%. Kolmandal uuringul lisandus nakatunuid veelgi, kokku saadi nakatatuseks 38%.

Miks ei leia kõiki nakatunuid ühekordse proovivõtuga?

Naaskelsabade elukestus on suhteliselt lühike, ulatudes kahe kuuni. Sellest suure osa veedavad nad vastsestaadiumis. Suguküpseks saades nad paarituvad, emastes ussides arenevad munad, mille küpsemise järel suunduvad ussid pärakust välja munema ning seejärel surevad. Juhul, kui lapsel on alles vastsestaadiumis ussid, nad mune ei erita ja me ei saa tuvastada usside olemasolu, kuid mõne aja pärast hakkavad nad munema ja siis on võimalik usside olemasolu ka kindlaks teha. Seepärast tulekski lapsi uurida mitu korda.

Et naaskelsabad elutsevad jämesooles, eriti pärasooles, ning jätavad oma munad pärakupiirkonna nahavoltide vahele, on sobivaks uuringumeetodiks pärakupiirkonnast võetud perianaalkaabe ehk pulgaproov, millest otsitakse naaskelsabade mune. Naaskelsabade kindlakstegemiseks ei sobi väljaheiteproov. Hoolimata sellest, et vanemad võivad mõnikord lapse väljaheites näha ussikesi, on see väga juhuslik.

Naaskelsaba munad on väga kerged ja jäävad kergesti kätele ning hõljuvad ka niisama õhus, mistõttu kanduvad need hästi edasi. Nakatunud organismi pärakult võivad munad sattuda riietele, voodipesule, kätele ning sealt omakorda tuppa, põrandale, mänguasjadele ja mujale. Naaskelsabad on eelkõige tubased parasiidid. Nende munad on küll väga tõhusalt levivad, kuid suhteliselt õrnad, kuigi võivad säilida nakatamisvõimelistena kuni kolm nädalat.

Sageli arvatakse, et kui kodus on koerad või kassid, võivad nad levitada naaskelsabasid ka lastele. See on aga müüt, sest koerad ja kassid naaskelsabadega ei nakatu ja seetõttu ei saa nad ka usse levitada. Samas võivad ussi munad sattuda inimestega samades ruumides olevate koerte ja kasside karvadele ja sealt omakorda laste kätele.

Kahtluse korral pöörduda perearstile

Nakatumise peamiseks sümptomiks on äge pärakupiirkonna sügelemine, isutus, umbmäärane rahutus, mis sageli segab und ning päevaseid toimetusi – siinkohal peaks iga vanem oma last jälgima. Mõnikord võivad aga sümptomid ka puududa.  

Kõik lapsed, aga ka õpetajad ja nende abid ning samuti laste kodused on ohustatud, kui rühmas käib kasvõi üks nakatunud laps. Võib öelda, et nakkus levib lastevaheliste kontaktide kaudu, kuna laste arv peres on osutunud oluliseks riskifaktoriks: nakkus on levinum mitmelapseliste perede laste seas.

Uuringud näitavad ka, et laste nakatumine seostub oluliselt vanema haridusastmega: põhiharidusega emade lastest olid nakatunud 30%, keskharidusega emade lastest 20% ja kõrgharidusega emadel 15%, Rapla- ja Harjumaal uuritud laste isade puhul oli hariduse ja laste nakatatuse seos samasuunaline (samas järjekorras 24%, 20%, 9%). 

Kuna nakkuse leviku vältimiseks on oluline hea kätehügieen ja täiskasvanutel on üldjuhul hügieenireeglid selged, on nende seas nakatunuid harva.

Naaskelsabade kahtluse korral tuleks pöörduda perearsti poole. Tõhusaks raviks tuleb ravida tervet peret ja mitu korda järjest, sest ravimid ei mõju vastsevormidele, need hävitavad vaid täiskasvanud usse. Helmintide tõrjeks on rahvameditsiinis soovitatud kõrvitsaseemneid ja küüslauku, kuid nende abil naaskelsabadest vabanemine võtab kindlasti rohkem aega.

Artikkel tugineb Tartu Tervishoiu Kõrgkoolis läbi viidud rakendusuuringul, uuringute tulemustega saab tutvuda ka 24. novembril konverentsil «Terves kehas terve teadmine»

Populaarne

Tagasi üles