Doktoritöö uuris, kuidas suhtuda levivatesse uue vaimsuse õpetustesse

FOTO: Liis Treimann

Kuigi eestlasi on maailma korduvalt mainitud maailma kõige vähem usklike rahvaste seas, vastab suur osa meist siiski, et «pigem usub» astroloogiasse ja horoskoopidesse, tuhandeid eurosid maksvad nädalavahetuselaagrid vaimsete õpetajatega on populaarsemad kui kunagi varem ja «Selgeltnägijate tuleproov» üks vaadatumaid telesaateid. Esmaspäeval kaitseb religiooniantropoloog Marko Uibu doktoritööd, kus uuriski, kuidas sobitub selline uusvaimsuse levik pigem mittereligioosse eestlase maailmapilti.

Tellijale

- Uusvaimsus tundub olevat väga keerukas uurimisobjekt. Kas ja kuidas seda üldse defineerida saab?

«Uusvaimsus» on tõesti väga tinglik mõiste, mille määratlemiseks ole ühtegi päris head lahendust. Olen lähtunud sellest, et seda ei ole mõtet defineerida mingite sisemiste tõekspidamiste või reeglite kaudu. Pigem tasuks seda vaadelda kui mingite tõekspidamiste ja väärtuste kogumit ja teisalt just keskkonda, kus need õpetused levivad. Ehkki keskset institutsiooni nagu kirik ei ole, ei saaks uusvaimsus toimida ilma veebilehtede, koolituskeskuste ja temaatiliste poodideta, mis moodustavad justkui infrastruktuuri. Vaimsuse ideede ja õpetuste leviku eelduseks on siiski ka teatud väärtuste süsteem, mis neid toetab – tähendused, arusaamad ja sümboolika.

Populaarne

Tagasi üles