Kuidas jäävaesed talved Arktikas 80 000 põhjapõdra näljasurma põhjustasid

FOTO: SCANPIX

Värske uuring näitab arktiliste ökosüsteemide tundlikkust kliimamuutustele. Põhjapõtrade kurb saatus võib tähendada tõsiseid probleeme ka nomaadidest põhjapõdrakasvatajatele.

Kui soojenev kliima võib paljudele kõlada pigem elutegevust kergendava muutusena, siis 2006. ja 2013. aastal toimunud põhjapõtrade massiline näljasurm on tõsiseks hoiatuseks selle kohta, mis võib juhtuda, kui häirida arktilisi hapraid ökosüsteeme. Nimelt suri Venemaal Jamali poolsaare 275 000 pealisest põhjapõtrade populatsioonist 2006. aastal 20 000 looma, 2013. aastal aga koguni 61 000. Nüüd  on teadlased leidnud surma põhjuse Kara ja Barentsi merede kliimamuutustest põhjustatud jäävaesuses, kirjutab seeker.com.

Värskes ajakirjas Biology Letters kirjeldavad Lapimaa Ülikooli teadlased selle sündmuse toimemehhanismi. Selgub, et põhjapõtradele sai saatuslikuks Põhjapooluse merejää sulamisest tingitud ebatavaliselt tugevad sügisvihmad.

Nimelt oli mõlemal aastal pärast esimese paksu lumevaiba maha tulemist lühikene soojaperiood, mil 24 tundi kestnud tihe vihmasadu olemasoleva lume läbimärjaks tegi. Sellele järgnes aga Põhja-Venemaa tundrale tüüpiline -40 kraadine külm ja nii jäi lume all olevaid taimi ja samblikku katma mitmekümne sentimeetri paksune läbimatu jääkiht. Lund kattev korp on põhjapõtrade jaoks muidu täiesti ületatav takistus ja neil on selle murdmiseks olemas isegi spetsiaalne sotsiaalne kord – tugevamad isased murravad jääd, mille alt emased ja noorloomad siis süüa otsida saavad. Kuid ka nende võimekusel on piir ja nii paksu jääd ei suutnud nad lihtsalt purustada. Kokku ei saanud üle 80 000 looma lume ja jää alt oma söögipoolist kätte ja suri nälga.

Kliimamuutustest rääkides on saanud käibetõeks, et sageneb äärmuslike ilmastikutingimuste esinemise sagedus, kõige suurem mõjutaja peaks aga olema just nimelt sulav Arktika jääkiht. Forbesi ja kolleegide uuringust selguski, et 2006. ja 2013. aasta ebatavalised vihmasajud olid põhjustatud ebatavalisest jääsulamisest Barentsi ja Kara meres. Tavaliselt toimub seal novembrikuus aktiivne jäätumine, kuid nendel aastatel leidis aset hoopis olemasoleva jää sulamine.

«Lahtine vesi võimaldab suuremat aurumist, mistõttu koguneb ajal, mil õhk peaks olema kuiv, mere kohal atmosfääri suurem kogus niiskust,» ütles Forbes. «Kui see niiskus puutub kokku lähedal asuva maismaa kohale puhuvate tuultega, siis on võib kogu see vesi langeda maismaale.»

Selliste sündmuste esinemise uurimiseks tegid teadlased muu hulgas ka mitmeid intervjuusid Jamali poolsaare põhjapõdrakasvatajatega, kelle sõnul on selliseid sügisvihmasid ennegi olnud, küll aga on nende esinemine märkimisväärselt sagenenud. Mõistagi tähendab see sagenemine neile märkimisväärseid majanduslikke kadusid, mille tõttu on paljud neist otsimas uusi viise enda üleval pidamiseks, mida Põhja kasinates tingimustes kuigi palju ei ole.

Lisaks vallandas põhjapõtrade massiline suremine 2013. aastal omamoodi doominoefekti, pannes raipemaiad punarebased põhja poole migreeruma. Agressiivsed punarebased on aga ohuks kohalikule polaarrebasele, kelle tapmine ja pesakohtade ära võtmine ähvardab hävitada kohaliku liigi elujõulisust.

Lisaks on sulav jää põhjustanud tõsiseid terviseprobleeme ka kohalikele inimestele. Näiteks möödunud aastal suri ootamatu siberi katku ehk antraksi puhangu tagajärjel üks laps ja 90 inimest vajasid kohest haiglaravi. Arvatakse, et haigus ilmus, kuna soe talv oli sulatanud jääst välja haigust kandvaid põhjapõdrakorjuseid.

Populaarne

Tagasi üles