Doktoritöö: sotsiaalmeedia kommunikatsioonis eristub kriisi ajal viis osalusprofiili skeptikutest vandenõuteoreetikuteni

Riin Aljas
, teadustoimetuse juhataja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Facebook
Facebook Foto: RICK WILKING/REUTERS/Scanpix

Sotsiaalmeedias kujuneb kriisi kestel viis erinevat osalusprofiili: informatsiooni jagajad, küsijad või muretsejad, skeptikud, vandenõuteoreetikud ning kaitsjad.

Nii selgus täna Tallinna Ülikooli Balti filmi, meedia, kunstide ja kommunikatsiooni instituudis kaitstud Päivi Tampere doktoritööst, mis uuris organisatsioonide ja huvigruppide suhteid sotsiaalmeedias ning nende suhete arenguid kriiside ajal. Lähemalt on vaatles ta kolme juhtumit: H1N1/seagripp, Fukushima tuumajaama õnnetus ja Rimi boikott. 

Doktoritöö näitas, et sotsiaalmeedias kujuneb kriisi kestel viis erinevat osalusprofiili: informatsiooni jagajad, küsijad või muretsejad, skeptikud, vandenõuteooreetikud ning kaitsjad. «Skeptikud suhtusid kommunikeerivasse asutusse kriitiliselt, vandenõuteooritikud levitasid spekulatsioone ning valeinfot ja kaitsjad kaitsesid kriisi haldavat asutust,» selgitas töö autor. 

Positiivsed või ametnikke kaitsvad kommentaarid peegeldasid seevastu kõrget usalduse taset. «Need kommentaatorid uskusid ametnike võimesse kriisiga toime tulla ning on ametnikele ideaalne auditoorium. Neid ei ole vaja veenda ja nad ei satu paanikasse ega vastandu ametnikele,» põhjendas ta. 

Teise ametnikele soodsa grupi moodustavad inimesed, kellel on kõrge usaldamise ja ka riski tajumise tase. «Kuigi see grupp inimesi võib olla mures riskide pärast, on siiski suhteliselt lihtne nendega dialoogi astuda, sest nad näevad ametnikke usaldusväärse poolena. Ametnike roll selles grupis on täita inimeste ootusi, garanteerides inimeste turvalisuse kriisiolukorras,» lisas ta.

Küll aga on probleemsed skeptikute ja paanikatekitajate grupid. Tööst selgub, et skeptikud ei usalda ametnikke ega taju riski kõrgena. Sellest tulenevalt ei usu grupp inimesi võimuesindajate tegevusse ega oota neilt ka kaitset.

Veel selgus, et sotsiaalmeedias toimuv dialoog ei vii konsensuse või ühise arusaamani kriisist, vaid sotsiaalmeedia kanalid pakuvad areeni massilisele isekommunikatsioonile. «Oma seisukohtade avaldamise eesmärk ei ole teineteise seisukohtadest arusaamine ja vastastikune mõistmine, vaid enese väljendamine,» selgitas Tampere. 

Doktoritöö näitab, et organisatsiooni ja elanike suhetel on võrgustunud maailmas mitmeid väljakutseid, näiteks kriise haldavate organisatsioonide aeglane reageerimine, teadmiste erinevused elanike ja ekspertide vahel, online-keskkonnas kommunikeerivate gruppide hägusus ja ad hoc iseloom ning seadusandlusest tulenevad piirangud, mis ei võimalda sotsiaalmeedias levivat informatsiooni alati ümber lükata või kommenteerida.

Organisatsioonid ei kontrolli sotsiaalses meedias toimuvaid diskussioone, hoolimata aktiivsusest ja osavõtlikkusest. Küll aga võivad ettevõtted saada sotsiaalsest meediast kasu, saades selle kaudu informatsiooni inimeste arvamuste, arusaamiste ja põhjenduste kohta ning kasutades seda massimeedia sõnumite formuleerimisel.

Loe doktoritöö täisteksti SIIT. 

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles