Valdur Mikita viis mõtet salaja kirjaniku ametist unistavale inimesele: kirjanikku ei ole olemas

Valdur Mikita raamatu "Lindvistika ehk metsa see lingvistika" esitlus Tasku keskuse Rahva Raamatu kaupluses.

FOTO: Margus Ansu / Postimees

Kirjanik Valdur Mikita annab viis sütitavat mõtet inimesele, kes unistab salaja kirjaniku ametist. 

Kirjanduses ringlevad maailma parimad mõtted – pöörased, hullumeelsed, inspireerivad.

Lugemine on kõige unenäolisem kunstivorm. Lugemise nägemuslikus loomuses on midagi ürgset ja šamanistlikku.

Raamat on kirjaniku trenažöör. Kirjutamist ja lugemist ei ole võimalik teineteisest lahutada, need on omavahel seotud nagu öö ja päev. Kirjanikku eristab teistest inimestest see, et ka lugemine on tema jaoks vaikselt kirjutamine.

Kirjutamine on nagu maadeavastamine. Kirjutamise saladus seisneb tõdemuses, et kirjutamine taandub mõtlemisele, mõtlemine inspiratsioonile, inspiratsioon jällegi sellele, et tuleb sattuda õigesse paika. Seega on kirjutamine nagu maadeavastamine, kus mõnel juhuslikult leitud paigal võib olla kulla hind. Kirjanik luusib elus mööda maagilisi paiku ja pärast jutustab, mida ta seal tundis ja nägi.

Kirjanikke ei ole olemas. On olemas üksnes soov kirjutada, ja kui see soov jälitab inimest kogu elu, on ta kirjanik, sõltumata sellest, kas ta seda ise tahab või mitte.

Valdur Mikita on armastatud kirjanik ja esseist, kelle tuntum osa loomingust on eestlaste elutunnet ja hingemaastikke käsitlev triloogia «Lindvistika ehk metsa see lingvistika» «Lingvistiline mets»  ja «Metsik lingvistika»  ühtlasi on tegu Tartu ülikooli vilistlase ja külalisõppejõuga.

Valdur Mikita mõttearenduses 12. jaanuaril toimuval kõrghariduspäeval Õpi Tartus! tuleb juttu inimese eneseotsingutest tänapäeva maailmas ning sellest, kui suur roll meie elust ja olemusest on looduse kujundatud.

Populaarne

Tagasi üles