Barry Bogin: Kas kiusamisel on aidanud meil areneda? (1)

, Loughborough' ülikooli bioloogilise antropoloogia professor
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kiusamine.
Kiusamine. Foto: SCANPIX

Kiusamist esineb paljude loomaliikide juures, milleks seda vaja on ja kas inimliik võiks sellest vabaneda, kirjutab Loughborough' ülikooli bioloogilise antropoloogia professor Barry Bogin.

Kord vaatasin, kuidas dominantne paavian kõndis sihilikult oma salga teiste liikmete juurde, et neid lõrina, laksude ja hammustustega ärritada. Paavianid on tuntud kiusajad. Nad kasutavad sotsiaalses hierarhias kõrgemale tõusmiseks ja oma alfastaatuse kindlustamiseks reaalset vägivalda ja ähvardusi. Isased paavianid kiusavad dominantsuse nimel, sest nad soovivad esmajärjekorras saada maitsvaimat toitu ja paremaid paaritumisvõimalusi. Charles Darwin kirjeldas oma raamatus «Liikide tekkimine,» et evolutsiooni taga on toit ja seks.

Minu vaadeldud paavian oli aga suurim täiskasvanud emane. Detroti loomaaja töötajad olid kõik täiskasvanud isased eraldanud, sest need kaklesid omavahel nii vihaselt ja ahistasid nii halastamatult emaseid, et loomaaiahaiglal oli liiga palju tööd sügavate haavade kokkuõmblemise ja kaotatud sõrmede ravimisega. Peagi pärast isaste eraldamist kasvas nimetatud emane füüsiliselt suuremaks ja hakkas teisi kiusama. Ta muutus lihaselisemaks ning tal arenes isegi võltsmunandikott – ta nägi välja ja käitus nagu isane. Tõenäoliselt tootis tema organism rohkem meessuguhormoonina tuntud testosterooni ja kasvuhormoone.

Matšomehelikkust hormoonides, kehas ja käitumises on näha ka teiste sotsiaalsete liikide juures, kus intensiivselt paljunemise nimel võitlevad – näiteks surikaatide, mõnede leemuriliikide ja eriti hüäänide puhul on juhid emased ning isased on alistunud.

Mida üritas aga see emane paavian saavutada? Toit on loomaaias iga päev enam-vähem sama ning paaritumiseks isaseid ei olnud. Üks kolleeg, kes oli neid paaviane mitu kuud vaadelnud, ütles mulle, et nad kiusavad üksteist, «sest nad saavad seda teha». Ta mõtles sellega, et võimaluse korral on kiusajateks nii emased kui isased isendid. Teiste ahistamine on evolutsiooniliselt juurdunud ning nad lihtsalt ongi sellised.

Aga inimesed?

Kas sama võib öelda ka inimeste kohta? Oleme samamoodi liik, keda motiveerib staatus. Just nagu paavianid, leemurid ja hüäänid, elame ka meie sotsiaalsetes gruppides ja loome võimuhierarhiaid. Iga inimühiskonna «alfakoerad» saavad sageli kõik, mida nad tahavad – sealhulgas ka toidu ja kaaslased. 99 protsenti oma evolutsioonilisest ajaloost oleme aga elanud küttide-korilastena, mis tähendab, et ellujäämiseks pidid kõik koostööd tegema.

Tänaseni Aafrikas eksisteerivad vähesed küttide-korilaste hõimud elavad väikestes ja liikuvates gruppides. Omandit on vähe ning seda saab hõlpsasti laagrist laagrisse kanda. Laste mängud põhinevad koostööl ja mitte võistluselemendil nagu on meie ühiskondadele tüüpiline. Füüsiline kiusamine on peaaegu olematu, kuid inimesed reguleerivad kaaslaste käitumist klatšiga.

Ühiskondade edu põhineb võrdsusel ja koostööl ning toitu jagatakse harilikult kõigi grupi liikmetega. Mõned mehed on aga edukamad kütid. Uuringud on näidanud, et nendel meestel on jõulisemad ülakehad ja sügavamad hääled, mis on mõlemad suurema testosterooni tootmise märgiks. Need mehed on ka naistele ihaldusväärsemad ning nad saavad rohkem järglasi kui teised mehed. Siin on näha töös Darwini evolutsiooni, kus eelistatud on matšolikkus. Darwini teooria on sarnaselt töötanud tõenäoliselt kogu inimkonna ajaloo jooksul.

Minevikus elasid mõned külluslike kohalike ressurssidega küttide-korilaste kogukonnad püsiasustustes. Üheks selliseks näiteks on Kanadas Vaikse ookeani rannikul elavad põlisrahvad. Külades oli perekondi, kelle kontrolli all oli rohkem ressursse, mistõttu neil oli teistest perekondadest kõrgem sotsiaalne staatus. Sotsiaalset hierarhiat kujutati ka tootemisammastel: sambal kõrgemal paiknevatel perekondadel oli kõige rohkem võimu, materiaalseid hüvesid ning nad said kõige rohkem lapsi.

Umbes 10 000 aastat tagasi koos põllumajanduse arenguga süvenes ka sotsiaalne kihistumine, jõudes välja antiiksete ja kaasaegsete kuningriikideni ning tänapäevaste ühiskondadeni, kus üksikud äärmiselt jõukad perekonnad domineerivad ettevõtluses, poliitilises ja sotsiaalses elus ning sunnivad vähemedukad elama abirahadest ja töötama null-töötundide lepingute alusel.

Konkurents kestab...

Evolutsiooniline bioloogia toimib tänapäevalgi. USA rahvaloenduse andmetel on rikkad naised viljakamad kui vaesed. Rikkad inimesed on enamikus ühiskondades vaesematest ka pikemat kasvu ning seda juba sajandeid. Kunagi arvati, et seda mõjutab parem ligipääs toidule ja tervishoiule, kuid uute uuringute järgi on ka siin oma osa kiusamisel – vähemalt loomariigis. Noored paarituva täiskasvanu positsiooni nimel võitlevad surikaadid (harilikult saab karjas järglasi vaid üks paar) kasvavad konkureerides ning kiusavad nooremaid, et need jääksid väiksemateks. Konkurendid peavad kasvu suurendamiseks rohkem sööma, kuid kasvu kiirenemine algab juba enne, kui nad rohkem sööma asuvad. Paistab, et nad toodavad rohkem hormoone nii kasvamiseks kui kiusamiseks.

Inimeste kasvamise uuringud on eksisteerinud kaua, kuid neid pole varem seotud kiusamise ja konkureeriva kasvamisega. Siinkohal on eriti oluliseks Briti uurimus ALSPAC (Avoni vanemate ja laste pikkusuuring), mille osalejateks olid enamasti valged Briti perekonnad. Teadlased vaatasid läbi 12 000 andmete kogumikku, et leida seos pikkuse, laste hulga, sündimise järjekorranumbri ja sündide ajavahemike vahel. Nad leidsid, et uuritav laps oli kümnendaks eluaastaks 3,3 sentimeetrit lühem iga õe või venna kohta, kes enne teda perre sündis.

Leide ei mõjutanud ei perekonna majanduslik seisukord ega vanema lapse sugu. Traditsiooniliseks selgituseks oleks see, et kui on vaja toita rohkem suid, saab iga järgmine laps oma vanemate ressurssidest veidi väiksema osa. ALSPACi uuringu perekonnad olid aga kõik üsna jõukad, lapsed hästi toidetud ning neid ümbritsev ühiskond võimaldab universaalset tervishoidu ja haridust, millele lisaks on vajajatele olemas abirahad.

Kuisamine võib olla nooremate laste pikkusele paremaks selgituseks. Olgu tegemist siis tahtliku või tahtmatu kiusuga, kuid on teada, et vanemad lapsed tekitavad noorematele füüsilist ja emotsionaalset stressi ning võivad seeläbi vähendada nende kasvuhormoonide tootmist. ALSPACi laste kohta tehti veel üks uuring, mis näitas tugevat seost kõige olulisema kasvuhormooni IGF-1 ja pikkuse vahel nii poiste kui tüdrukute puhul.

Kiusamisel paistabki olevat evolutsiooniline eesmärk. See tegevus on vaadeldav mitmetes loomakogukondades ning sellel on sügavad evolutsioonilised juured. Inimesed ei kiusa teineteist vaid selleks, et toidu ja seksi eelisjärjekorras olla, vaid just nagu paavianid, ka sellepärast, et nad saavad seda teha. Teisest küljest näitavad küttide-korilaste uuringud, et oleme võimelised ka väga hästi koostööd tegema ja kiusamise minimaalseks  muutma. Peaksime otsima neid evolutsioonilisi mehhanisme, mis toetavad koostööd ning premeerima nende kasutajaid. Inimesed on arenenud piisavalt targaks, et võtta vastu isiklikke ja kollektiivseid otsuseid oma käitumise kohta. Me suudame kiusamisest üle olla ning võiksime uue suunaga kohaneda.

Artikkel ilmus veebiväljaandes The Conversation.

Kommentaarid (1)
Copy
Tagasi üles