Doktoritöö: 19. sajandil tõstis Eestis eluiga sanitaarolude paranemine

Imik. Pilt on illustratiivne.

FOTO: Andres Haabu/Postimees

Töö teemaks oli veevarustuse ja sanitaartingimuste mõju suremusele. Samas selgus ka, et vallaslaste risk imikuna surra oli abielus sündinud lastega võrreldes lausa kolm korda suurem. 

Nii selgus täna kaitsmisele tulevast, Tallinna Ülikooli ühiskonnateaduste instituudi doktorandi Hannaliis Jaadla doktoritööst. Jaadla uuris suremust 19. sajandi lõpu Eesti linnaühiskonnas (Tartu luteriusulise elanikkonna näitel). Doktoritöös analüüsitakse imiku-, laste- ja täiskasvanusuremuse erisusi sõltuvalt demograafilistest, sotsiaalmajanduslikest, kultuurilistest ja sanitaar-keskkondlikest teguritest. 

«19. sajandi teisel poolel leidsid Euroopa riikides aset olulised muutused rahvastikuprotsessides, sh suremuse vähenemine ning rahvastiku keskmise eluea pikenemine. Nende muutuste varasemad käsitlused on keskendunud peamiselt suremustaseme ja -trendide analüüsile. Oluliselt vähem on uurimusi, mis tegelevad rahvastikurühmade vaheliste suremuserisustega,» selgitas töö autor Hannaliis Jaadla.

Ta lisas, et demograafilise ülemineku mõistmiseks on aga oluline tuvastada, milliste rahvastikurühmade hulgas eluea pikenemisele viinud uuendused kõige esimesena aset leidsid ja milles need täpsemalt seisnesid. 

Doktoritöö koosneb kolmest uuringust. Esimeses analüüsitakse imikusuremust ja seda mõjutavaid tegureid. Töös vaadeldakse imikusuremuse varieeruvust rahvastikurühmades, keskendudes demograafilistele, kultuurilistele ja sotsiaalmajanduslikele teguritele. Muuhulgas selgus, et imikusuremuse tase erines rahvastikurühmiti mitmekordselt. Vastsündinu riski surra esimese eluaasta jooksul suurendasid peres juba olemas olevate laste arv ja lapse sünd väljaspool abielu. Nimelt oli vallaslaste imikusuremuse risk pea kolm korda suurem kui abielus sündinud lastel. 

«Tihti peetakse elukeskkonna ja sanitaarolude, eriti puhta joogivee kättesaadavuse paranemist üheks keskseks teguriks imiku- ja laste suremuse vähenemisel Euroopas 19. sajandil ja 20. sajandi algul,» sõnas Jaadla.

Seepärast jätkati teises uurimuses imikusuremuse analüüsi, kuid huvikeskmes oli veevarustuse ja sanitaartingimuste mõju, mille kohta on tänu hügieeniprofessor Körberi kunagistele ettevõtmistele säilinud rahvusvahelises mõõtkavas ainulaadne teave.

«Leibkondade tarbevee allikas osutus 19. sajandi Tartus pretsedenditult tugevaimaks riskiteguriks, kuid vastsündinu riski surra esimese eluaasta jooksul suurendasid ka teised sanitaartingimustega seotud tegurid. See võimaldab järeldada, et saastunud looduslikest veekogudest veevõtu loobumisel võis olla märkimisväärne suremust alandav toime juba aastakümneid enne veevarustus- ja puhastussüsteemide rajamist,» märkis Jaadla. 

Kolmas läbi viidud uurimus käsitles laste- ja täiskasvanusuremuse sotsiaalmajanduslikke ja rahvuserisusi. Huvitavaks leiuks võib pidada kõrgema haridustasemega seotud suremuseelise puudumist meestel, mis on ilmselt põhjustatud meeste ja naiste lahknevast tervisekäitumisest. Vastupidiselt ootusele ei osutunud baltisakslaste suremus eestlaste omast madalamaks.

Loe doktoritööd ennast SIIT

Populaarne

Tagasi üles