Hundisilmalt Soome püssi alla – ühe soomepoisi teekond

Eesti poiste laul kõlab Jalkala teedel suvel 1943 Foto: Eesti Filmiarhiiv

Aeg-ajalt kerkib küsimus, mille eest võitlesid ja hukkusid võõrastes mundrites eestlased Teises maailmasõjas. Soomepoistega ehk eestlastega Soome armees on asjad selged: võideldi Soome vabaduse ja Eesti au eest.

Kui pärast Stalingradi lahingut kuulutas natsi-Saksamaa välja suurmobilisatsiooni, siis eelistasid tuhanded eesti mehed Saksa mundrile Soome oma ja läksid salaja üle lahe. Mõne mehe teekond sai alguse just Hundisilma talust.

«Kui minul tuli aeg Saksa armeesse minna, siis olid vanad piiritusevedajad juba paadid Soome käima pannud ja mehi veeti kümne kuldrubla eest üle,» meenutas oma sõjatee algust 1943. aasta sügisel Raul Kuutma, kes toona oli 19-aastane.

Raul Kuutma oma esimesel sõja-aastal. Foto Mihkel Maripuu. Foto: Mihkel Maripuu / Postimees

Osa noori mehi oli üle lahe sõdima läinud juba kevadel ja Eestis liikus kumu, et põhjanaabrite juures moodustatakse eraldi eesti väeosa. Soome minna soovijad kogunesid Hundisilma talusse, toonase Eru metsavahi majja ja kui paras punt mehi oli koos, siis tuli paat neile järele.

«Mina ülesõidu eest maksma ei pidanud, sest minu õemees oli Eru metsavaht, andsin ainult ühe villase mantliriide,» meenutas Kuutma. Piiritusevedajad panid püssi alla ihkajad maha ühele kaljusele väikesaarele, kus Kuutma mälestuste järgi kasvas vaid paar kidurat mändi. Meestele tuli järele Soome piirivalve, keda olid ootajatest teavitanud ülevedajad.

Kõva treening ja nälg käsikäes

Oma väljaõppeajast rääkides meenub Kuutmale ennekõike karm kord ja korralik mahv. «Aga see käibki sõduri väljaõppe juurde, koormus peab olema nii suur, et päeva lõpuks tahab sõdur vaid kõhu täis süüa ja magada,» tõdes Kuutma. Väljaõpe algas oktoobri lõpus ja vanne anti 6. detsembril, Soome Vabariigi aastapäeval.

Veebruari alguseks oli Soomes juba nii palju eestlasi, et 8. veebruaril 1943 allkirjastas marssal Mannerheim päevakäsu 200. jalaväerügemendi (JR200) moodustamiseks. Kahest pataljonist koosnenud rügemendis oli 2500 meest. Kuutma pataljon saadeti Karjala kannasel asunud Jalkala väljaõppelaagrisse. «Laagrist oli kümme kilomeetrit Terijoele, mis oli kõige tähtsam punkt meie rindelõigus, tänapäeval on see üks Leningradi äärelinnadest,» meenutas Kuutma.

Jalkala laagris läks elu kergemaks, sest mehi hakati korralikult toitma.

«Põhjas olime näljas, sest Soomes toitu nappis ja eks nad arvestasid sellega, et soome sõdur oli maapoiss ja sai kodust pakke, aga meile ei saatnud keegi. Rindetsoonis sai vähemalt kõhu täis.»

Toonast väljaõpet meenutab Kuutma kui toredat aega. «Meie ei olnud Eestis orienteerumisega kunagi tegelenud, aga seal oli see väljaõppes oluline, sest tihti tuli minna kohtadesse, mis olid sul vaid kaardil olemas ja muud teada ei olnud,» meenutas Kuutma.

Ka suusatamisele pandi Soomes suurt rõhku ja nii mõnelegi eestlasele valmistas see peavalu. Raskekuulipilduja kaalus 32 kilo, kümme padrunikasti kokku sada kilo ja see varustus tuli kaheksal mehel edasi toimetada. «Kui tuli suusatamine, siis tuli see kraam edasi viia ahkioga ehk lumepaatidega. Viis meest rihmadega vedasid ja kaks pidurdasid mäest alla sõites, aga juhtus ka nii, et «pidurid» ei pidanud ja siis olid lumes segamini nii mehed kui masinad,» rääkis Kuutma.

Traagiline õnnetus väljaõppelaagris