Miks ei paista satelliidipiltidel Maad ümbritsevat kosmoseprügi?

NASA avaldatud pilt kosmoseprügi ulatusest Maa orbiidil.

FOTO: NASA

Meie planeeti ümbritsevat kosmoseprügi kihti peetakse üheks suuremaks väljakutseks kosmoseavastuses, aga miks me seda oma tehissilmadega näha ei saa?

Küsimuse «satelliidiprügist» - tuhandetest oma aja ära elanud satelliitidest – püstitas hiljuti ajakiri Popular Science. Tuleb välja, et asi ei ole mingis kurjas salavandenõus ega ka probleemi vähesuses – võrreldes Maa endaga on satelliidid lihtsalt liiga väikesed, et kaamerasilm neid eristada suudaks. Lisaks on satelliidid välja töötatud nii, et need ise üksteisest eemale hoiaksid, mistõttu ei teki ka võimalust, et üks teisele pildivälja satuks.

Kokku on Maa orbiidil 4256 satelliiti, millest vaid 1149 on hetkel töös.

Suur osa neist on väikesed nagu eestlaste EstCube, teised jälle mitmekümne meetri pikkused kommunikatsioonisatelliidid. Kõige suurem – Rahvusvaheline Kosmosejaam ISS – on ligi 110 meetri pikkune. Samas on Maa läbimõõt ligi 12 000 kilomeetrit, mille taustal ei paista sellised väikesed «pudinad» lihtsalt välja.

Mis aga kõige olulisem - satelliitide kaamerad on seadistatud kindla fookuskaugusega. See tähendab, et kui kaamera on mõeldud tegema teravaid pilte maapinnast, siis paistab kõik, mis sellest pinnast lähemale jääb, vaid arusaamatu häguna, kui sellenagi. Lisaks peaks ühelt satelliidilt peegelduma teise kaamerasse jäämiseks ka piisav kogus valgust.

Kõige täpsema Maast kogupilte tegeva satelliidi EPIC resolutsioon selline, et suudab eristada 8 kuni 10 kilomeetri laiuseid objekte. Isegi 110-meetrine ISS ei oleks sellise pildi peal märgatav. NASA skanner MODIS suudaks ISSi tabada vaid ereda täpina, mille tuvastamisega jääksid teadlased tõenäoselt hätta. Mõned ärilistel eesmärkidel tehtud kõrge resolutsiooniga satelliidid suudaksid kindlasti teisi pildistada, kuid selleks peaks nende tarkvara lubama neil üksteisele piisavalt lähedale minna. Nimelt on nad programmeeritud üksteisega mitte kokku põrkama.

Lisaks on paljud satelliidid mõeldud lendama erinevatel orbiitidel – kes ekvaatoril, kes pooluste ümber. Kes kõrgemal, kes madalamal. Enamik keskkonnaseire satelliite vaatab Maale alla kõrguselt 700-800 km, militaarsatellidid teevad seda kõrguselt ligi 140 km. Seetõttu ei ole olukord, kus üks satelliit teise vaatevälja satub, küll võimatu, kuid sellise olukorra tõenäosus on äärmiselt madal.

Nähtamatu probleem

Kuigi satelliite ennast kosmosepiltidelt näha ei ole, ei tähenda see, et orbiidi prügistumise probleem oleks olematu.

«Kosmoses on ikka väga palju prügi. Isegi ISS on pidanud korduvalt tegema spetsiaalseid manöövreid, et vältida kokkupõrget selliste objektidega,» vahendas Popular Science EPIC missiooni teadlase Jay Hermani sõnu. Kosmoseprügi väiksemad tükid on vaid värvipuru või korvpallisuurused satellidiijäänused. Need ei pruugi küll jäädvustuda satelliidipiltidel, kuid on siiski piisavalt suure massiga, et ohustada tulevasi kosmosemissioone. Orbiidil liikudes on kiirused suured ja ka pisikesed satelliiditükid võivad teha palju kahju.

Kes tahab kosmoseprügi oma silmaga näha, ei pea selleks aga otsima satelliidipilte või radareid. Selleks tasub minna kuupaistesel ööl välja, otsida üles mõni eriti tähevaene laik taevalaotuses, mida mõnda aega jälgida. Kui silmad valgustingimustega harjuvad, peaks hakkama paistama pisikesed aeglaselt üle taeva liikuvad lennukist pisemad ja aeglasemad terakesed.

Populaarne

Tagasi üles