Mis juhtus viimaste üksindusse jäänud mammutitega enne väljasuremist?

Kunstniku kujutis mammutitest.

FOTO: A. Sverdlov/RIA Novosti/Scanpix

Pisikesel Põhja-Jäämere saarel elanud viimaste mammutite DNA näitab, et üksindusse jäämine tõi kaasa genoomi lagunemise ja sotsiaalse kaose, vahendab teadusajakiri Science.

Erinevalt dinosaurustest oli mammutite väljasuremine järkjärguline ning kui ligi 10 000 aastat tagasi oli neist suurem osa Mandri-Euraasias juba välja surnud, jäid alles veel vaid üksikud populatsioonid Põhja-Jäämeres. Neist viimane oli elas Tšuktši mere ja Ida-Siberi mere vahel asuval Wrangeli saarel veel 3700 aastat tagasi ja koosnes enamuse oma eksisteerimise jooksul ligi 300 isendist.

Umbes samal ajal kirjutasid Mesopotaamia luuletajad juba Gilgameši eepost.

Värske uuring näitab aga mammutite piinarikast lõppu: geneetilise mitmekesisuse kadumise tagajärjel tekkis Wrangeli saare asurkonnas rohkelt geneetilisi mutatsioone ja haigusi. Teadlased kutsuvad sellist sündmust geneetiliseks koost lagunemiseks (genomic meltdown).

«Mammutitega toimunu mõistmine aitab meil aru saada ka sellest, mis toimub liikidega, kes ka tänapäeval isolatsiooni riskis on,» - paleogeneetik Beth Shapiro

Enne kliima soojenema hakkamist ligi 12 000 aastat tagasi kattis mammutite populatsioon kogu Euraasia ja Põhja-Ameerika põhjaosa. Jääaja möödumise tagajärjel asendus aga tundravöönd rohumaadega, mistõttu jäid peamiselt samblatest toitunud loomad ilma oma põhilisest toiduallikast. Inimeste põhja poole laienemisega lisandus niigi nõrgenevatele populatsioonidele ka küttimis-surve. Viimane mammutite populatsioon hävis Wrangeli saarel ligi 3700 aastat tagasi.

Olemasolevatest geneetika mudelitest on teada, et vähenevate populatsioonide puhul esineb tihti geneetilise mitmekesisuse vähenemist. Kui valikuvõimalused paarilise osas on piiratud, suureneb lähisugulastega paaritumise ehk inbriidingu tõenäosus ning muidu suurema mitmekesisuse tõttu alla surutud kahjulikud geenivariandid saavad võimaluse avalduda.

Geenide lagunemine lõhkus sotsiaalse korra

Vene teadlased igikeltsast leitud mammuti jalaga. Pilt on illustreeriv. Vitali Belousov/RIA Novosti / Scanpix

FOTO: Vitaliy Belousov/RIA Novosti

Et teha kindlaks, kas selline saatus sai osaks ka Wrangeli saare mammutitele, võrdlesidki Põhja-Carolina Ülikooli bioinformaatik Rebekah Robers ja California Ülikooli bioloog Montgomery Slatkin ühest saarelt leitud luust kogutud DNA-proove Siberist leitud ligi 45 000 aasta vanuste isenditega.

Analüüsid näitasid Wrangeli mammutites mitmeid kahjulikke mutatsioone. Näiteks olid muutunud lõhnatajuga seotud geenid, teine muutuste «pakett» muutis aga uriinis sisalduvate valkude arvu ja mitmekesisust. Kui mammutid kasutasid oma territooriumi märgistamiseks ja äratundmiseks teiste imetajatega sarnaselt lõhna, siis pidi sellise muutusega kaasnema ka tõsiseid probleeme nende sotsiaalses struktuuris alates territooriumi tajust kuni kaaslasevalikuni.

Teine mutatsioonidekogum muutis tõenäoselt mammutite kasuka läbipaistvaks ja sametiseks ning tegi nad oluliselt vastuvõtlikumaks külmale.

Kuigi muutuste kirjeldamisel piirduvad teadlased vaid ühe isendiga, on nad oma tulemustes siiski kindlad, kuna need sobivad ideaalselt selliseid muutusi ennustavate matemaatiliste mudelitega.

«Lõpuks olid mammutid geneetiliselt täiesti läbi. Nendega toimunu mõistmine aitab meil aga aru saada ka sellest, mis toimub nende liikidega, kes ka tänapäeval sellise isolatsiooni riskis on,» kommenteeris tulemust Science'ile California Ülikooli paleogeneetik Beth Shapiro.

Uuring ilmus ajakirjas PLoS Genetics.

Populaarne

Tagasi üles