Samblikud annavad märku saastunud õhust

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Samblik puutüvel.

FOTO: SCANPIX

Kuigi happeline õhusaaste on viimase aastakümne jooksul Eestis tunduvalt vähenenud, on peened tolmuosakesed osutunud väga teravaks probleemiks meie suuremates linnades, kirjutas populaarteaduslike artiklite konkursile esitatud loos Tartu Ülikooli keskkonnatehnoloogia doktorant Liis Marmor.


Samasugust olukorda on täheldatud ka mujal Euroopas. Üheks peamiseks tolmuallikaks linnas on autoliiklus, kus tolm tekib näiteks rehvide ja teekatte kulumisel. Ülioluline on ka autode tekitatud õhuvoolu roll teeäärse tolmu ja pinnaseosakeste uuesti õhku paiskamisel, mis sõltub muuhulgas nii liiklustihedusest kui sõidukiirusest. Sissehingatavate peente tolmuosakeste ohtlikkus seisneb südame-veresoonkonna ning kopsuhaiguste tekke soodustamises, vahendas Tartu Ülikooli teadusportaal Novaator.

Olukorras, kus tolmuosakeste sisaldus õhus ületab aeg-ajalt piirmäära nii Tallinna kui Tartu kesklinnas, on paljudel linnaelanikel ilmselgelt põhjust oma tervise pärast muret tunda.
Nii tekib loomulik küsimus, kuidas õhu saastetase ruumis muutub ja milliste piirkondade elanikke probleem eelkõige puudutab. Paraku on saasteainete pidevad mõõtmised kulukad, mistõttu Tallinnas on terve linna peale vaid kolm seirejaama, Tartus üksainuke ning suures osas teistes Eesti linnades mitte ühtegi.

Loodus tuleb appi

Lisavõimalusi pakuks õhusaaste bioindikatsioon saaste suhtes tundlike organismide abil. Bioindikaatoritena kasutatakse peamiselt samblikke, kellel puudub kaitsev väliskiht, mistõttu kahjulikud saasteühendid imenduvad õhust otse tallusesse. Samblikud kui kahest osapoolest, vetikast ja seenest, koosnevad sümbiootilised organismid on väga tundlikud väliskeskkonna muutuste suhtes ning nende reaktsioon ümbritseva õhu seisundile annab infot võimaliku tervisele ohtliku saaste kohta. Näiteks avastati Itaalias väga selge seos erinevate piirkondade samblike liigirikkuse ja kopsuvähki haigestumise taseme vahel.

Kuigi võimalusi samblike kasutamiseks õhusaaste hindamisel on maailmas ja ka Eestis viimastel aastakümnetel võrdlemisi palju uuritud, on saaste koostise muutumise tõttu jätkuvalt vajalik bioindikatsiooniliste meetodite edasiarendamine ning päevakajaliste saasteainete hindamiseks sobivate indikaatorliikide väljaselgitamine. Tallinnas hiljuti läbi viidud uuringud keskendusid samblikukoosluste ja liiklustolmu vaheliste seoste leidmisele.

Saaste paneb samblikud kolima

Õhusaaste hindamine samblikega põhineb erinevate samblikuliikide erineval tundlikkusel saastele ning kasvukoha eelistusel. Bioindikatsioonis kasutatakse puutüvedel kasvavaid liike, kusjuures enamikel neist on olemas oma lemmikpuuliigid. Näiteks eelistavad osad liigid kasvada happelisema koorega okaspuudel, teised jällegi neutraalse koorega laialehistel puudel.

Õhusaaste mõjutab samblikke nii otseselt kui puukoore pH taseme muutuse kaudu. Otsese toksilise mõju tõttu ei kasva paljud tundlikumad liigid linnas üldse, näiteks ei leia Tallinna kesklinnas suuremaid põõsasjaid ja rippuvaid liike.

Need liigid aga, kes saastatud kohtades kasvada suudavad, võivad üle kolida enda jaoks ebatüüpilistele puuliikidele. Eriti selgelt on Tallinnas tolmu mõju näha teeäärsetel mändidel kasvavate samblike koosseisus.

Mändide koore happesus väheneb tolmu tõttu ning metsas mändidel kasvavate samblikuliikide asemele tulevad lehtpuudele või isegi lubjakivile iseloomulikud liigid. Selliseid liike saabki kasutada tolmu indikaatoritena. Võrreldes samblike liigilist koosseisu erinevates punktides saab ühtlasi võrrelda punktide saastatuse suhtelist erinevust.

Uurimuse tulemused kinnitasid, et tolmusaaste muutub ruumis märkimisväärselt. Saaste on kõige suurem kuni 20 meetri kaugusel suurematest teedest, mis tõendab liikluse olulist osa Tallinna tolmusaaste põhjustajana.

Seega pakub bioindikatsioon samblikega häid võimalusi tolmusaaste hindamiseks ning õhusaaste otseste mõõtmisandmete täiendamiseks. Meetod on võrdlemisi lihtne ja kiire, kuid eeldab muidugi liikide tundmist.

Siinkohal vaid mõned näited kasutatavatest liikidest. Hägu-tõmmusamblik (kliki pildile) on tumehall puutüvele liibuv liik, mis talub väga tugevat tolmusaastet. Kuigi seda samblikku kasvab vähemal määral ka maapiirkondades, on nii Tallinna kui Tartu kesklinnas paljud pärnad ja vahtrad hägu-tõmmusamblikega kaetud.

Harilik korpsamblik e. seinakorp on kollane, väga hästi märgatav samblik. Ta on tavaline laialehistel puudel, okaspuudel kasvab vaid tolmustes kohtades. Korpsamblikku leidub tihti ohtralt maanteede äärsetel lehtpuudel, värvides nende tüved ja oksad kollaseks.

Kuuse- ja männiokstel rippuvad pikad habe- ja narmassamblikud tolmustes kohtades ei kasva. Nii et kel silma samblike jaoks, võib väikese eeltöö käigus tavalisemaid liike ära õppides hiljem ka ise aias või kodutänaval kasvavaid puid vaadates teha üldisemaid järeldusi ümbritseva õhu seisundi kohta.

Need, kes seejuures leiavad lopsakaid põõsakese moodi või rippuvaid samblikutuuste, võivad julgelt kauemaks välja värsket õhku nautima jääda.

Tagasi üles