Tita kõrvalt teaduse tippu

«Vau!» mäletab Triin Vahisalu tunnet, mis teda noore magistrandina tabas. Sest sellist tulemust, nagu juba katsete alguses ilmnes, ei osanud ta küll loota.

Vahisalu askeldas Tartu külje all Soinastes TÜ taimefüsioloogia õppetooli hoone keldris, kus üritas mõõta seda, mis vaevalt enamikule korda läheb – taimede osoonitundlikkust.

Kõlaks inimlikumalt, kui öelda: ta uuris taimede stressitaluvust. Siis aga sattus ootamatult tõsiasjale, et õhulõhed, mille kaudu taimede lehed neelavad eluks vajalikku süsihappegaasi, teatud juhtudel ei sulgu. Kuigi peaks. Äkki on tegemist tuliuue katseseadme veaga, kahtles ta.

Ei, aparaadil polnud häda midagi. Vahisalu oli hoopis sattunud avastusele, mida nimekad uurijad kogu maailmas polnud kümnendite vältel ära tabanud: kui õhulõhed osooni hulga suurenemise mõjul ei sulgu, näitab see, et geneetiliselt on midagi n-ö korrast ära.

Tollest kuue aasta tagusest tähelepanekust hakkas arenema sündmuste jada, mis tipnes selle kuu algul Pariisis. Tartu ja Helsingi Ülikooli teadlane Triin Vahisalu (32) jõudis seal L’Oréali kontserni ja UNESCO korraldatud konkursil Euroopa ja Põhja-Ameerika kolme parema noore naisteadlase hulka.

Ettekanne Ameerikas
Juba Soinastes tehtud avastus lõi laineid. Suurel taimebioloogide konverentsil USAs paluti tal pidada oma avastusest koguni ettekanne, ehkki just äsja oli Vahisalu, tollal vaid 25, astunud oma teadlaseteel esimese väikse sammu – kaitsnud magistritöö. Sellegipoolest tervitasid auväärsed kuulajad teadlasehakatist sooja aplausiga. Aga see oli alles algus.

Koos kogenud kolleegide Hannes Kollisti, Jaakko Kangasjärvi ja Heino Moldauga õnnestus Vahisalul kindlaks teha ka geen, mis reguleerib taimede lehtedel õhulõhede sulgumist. Ehk mõjutab taime käitumist siis, kui veepuudus ja saasteained tekitavad stressiseisundi.

Enamgi veel: koostöös USA San Diego teadlastega tegid nad kindlaks, et avastatud geen kodeerib anioonkanaleid, mis on olulised erinevatele keskkonnamõjudele reageerimisel. «See oli meie jaoks jackpot!» tunnistab Vahi-salu. Sest maailma juhtivad taimebioloogid olid toda kanalit juba aastakümneid leida püüdnud. Ikka ja jälle tulutult.

Vaatamata sellele, et Vahisalu avastused on nähtavad vaid mikroskoobi all, on nende oodatav kaal globaalne. Tema teadustöö on oluliseks sammuks teel, et aretada tulevikus välja sellised taimed, mis suudavad kasvada ka põuastes ja saastatud oludes.

Ja sedasi leevendada maailmas näljahäda. Avastuse niivõrd kaaluka tähenduse tõttu esitaski Tartu Ülikool Vahisalu üleilmsele konkursile «Naised teaduses».

Pisitütrega Pariisi
Vahisalu oli terve eelmise suve kirjutanud doktoritööd, päevagi pausi pidamata, mistõttu otsustas pärast edukat kaitsmist sõita sügisel koos disainerist abikaasa Taneliga Kreetale puhkama. Ta sõitis seal parajasti külavaheteel, kui helistas vend Hannes. Venna sõnum: võtku õde kähku Pariisiga ühendust!

Võttiski. Ja selgus, et ta oli võitnud.
Kuid enne auhinnatseremooniat Pariisis
 ootas Vahisalu veel üks oluline sündmus: poolteist kuud enne seda tõi ta ilmale tütre Hõbe-Teele. Egas midagi: koos mehega otsustas ta, et võtavad lapse Pariisi kaasa.

Sellal kui noor ema koos teiste väljavalitutega nädala jagu hommikust õhtuni igasugu üritustel käis, hoidis abikaasa kõik need päevad pisitütart. Probleemideta. «Mees ütles pärast, et see oli tema elu täisväärtuslikem nädal,» lausub Vahisalu. «Täitsa tõsiselt, mul on maailma parim mees, kes on mu suurim toetaja ja nõuandja.»

Teaduse tulevikutalendi tiitliga kaasnes preemia 20 000 dollarit. See kulub Helsingis uurimistöö jätkamisele. Rahast tähtsamaks peab Vahisalu aga Pariisis loodud sidemeid nimekate naiskolleegidega. Kaks sama konkursi varasemat võitjat on hiljem võitnud Nobeli preemia.