Karl Pajusalu: murded näitavad keele elujõudu

Karl Pajusalu

FOTO: Postimees.ee

Hiljutine emakeelepäev tuletas meelde, et eesti keel on üks väiksemaid keeli maailmas, kuid ka julgustas, et sellel keelel on kõik võimalused nüüdisaegses maailmas püsima jääda, kuigi keelekandjate arv kipub vähenema. Väikeste keelte ja murrete elujõulisusest kirjutab akadeemik ja keeleteadlane Karl Pajusalu. 

Tellijale

Eesti keel kuulub nende väheste keelte sekka, milles oskavad kasutajaga suhelda nii Windows kui ka nutitelefonid, millele on loodud ajakohane kõrgtehnoloogiline tugi, milles kõnelevad oma tööst tippteadlased ning mille arengu eest hoolitseb oma riik. Keel on aga midagi rohkemat kui sõnavara, reeglistik, keskkond või tekstikorpus. See on mõtte väljendamise vahend, elav ja kasvav, ajas muutuv organism. Selle tervise ja kasvujõu huvitavaks indikaatoriks on murded ehk dialektid. Nende elujõu kaudu väljendub keeleteaduse klassikaline arusaam, et emakeelne kõneleja ei saa oma keele kasutamisel eksida.

Viimaste aastate uudised üleilmastuva maailma keelelisest olukorrast kuulutavad üha häälekamalt keelte surma ja murrete hääbumist. Oleme juba harjunud süngete ennustustega keelte tuleviku kohta: enamikku maailma rohkem kui 7000 keelest ei rääkivat aastal 2100 enam keegi ning suuremate keeltegi piirkondlikud erinevused kaduvat ajalukku. Selle taustal mõjub värskendavalt ajakirja Nature 15. märtsi toimetajaveerg, mis on pühendatud murretele. Seal tuuakse Inglismaa näitel esile, et vastupidi paljude arvatule on murded veel täitsa elus ja täies löögijõus. See ei tähenda mitte ainult nende olemasolu, vaid ka sotsiaalset ja kultuurilist tähtsust ja tähendusrikkust.

Tagasi üles