Ära põe. Mõtle positiivselt. Puhka korralikult. Need on tavapärased terviseajakirjade soovitused, kuidas oma elukvaliteeti parandada.
Milles peitub pika elu saladus?
23. märts 2011, 16:02
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tuleb välja, et nende nõuannete järgimine ei taga tingimata pikki ja õnnelikke elupäevi. California uurijad tõestavad põhjaliku andmestiku põhjal hoopis vastupidist, kirjutas Tartu Ülikooli teadusportaal Novaator.
Uurimistöid juhtinud psühholoogiaprofessor Howard S. Friedman avaldas tulemuste põhjal koos kaastöölise Leslie R. Martiniga raamatu. Selleks töötasid nad läbi andmed, mille kogumist alustas Stanfordi ülikooli psühholoog Louis Terman 1921. aastal.
Terman hakkas jälgima 1500 last, kes uuringu algul olid umbes kümneaastased.
«Kõige hämmastavam on see, et me tõesti näeme isikuomaduste ning varase surma riski vahel seost,» võttis Friedman kokku.
Kogu elu luubi all
Pikaealisuse projekt – selle nime all seda uurimust psühholoogide seas tuntakse, jälgis lapsi kogu nende elu jooksul. Talletati infot kõikide oluliste elus toimunud sündmuste kohta, teada oli uurimisaluste perekondlik taust, lähisuhted, hobid, lemmikloomad, tööalane edu, haridustase, sõjaväeteenistuse läbimine.
«Me polnud rahul, kuidas varasemad psühholoogid on käsitlenud individuaalseid erinevusi, stressi, tervist ja pikaealisust,» meenutas Friedman. «Oli selge, et mõned inimesed jäävad kergesti haigeks ning surevad varem kui nende põlvkonnakaaslased. Sellisele nähtusele on välja pakutud kõikvõimalikke põhjuseid – ängi, vähest liikumist, närvesöövat tööelu, usu puudumist, arstiabi kehva kättesaadavust.»
Paraku pole ühtegi väljapakutud põhjust pikaajaliselt ja põhjalikult uuritud. Kui Friedman ja Martin 1991. aastal oma tööd alustasid, plaanisid nad kulutada kuus kuud Termani valimisse kuuluvate isikute andmete analüüsimiseks. Kuid töö venis pikemaks – psühholoogidel õnnestus saada uurimistoetust ning kasutada seda lisaandmete kogumiseks. Teadlased said oma valdusse koopiad lahkunute surmatunnistustest, intervjueerisid elusolijaid. Lõpliku analüüsi aluseks oli kümneid tuhandeid lehekülgi hõlmav andmehulk.
«Meil tekkis õnnest ja tervisest uus arusaam,» ütles Martin, kellest sai uurimisperioodi jooksul La Sierra ülikooli psühholoogiaprofessor. «Mind ja mu kaastöölisi hämmastab see, et need pikaealisuse projektis osalejad, kes olid lastena lustakad ja naljahimulised, elasid keskmiselt lühemat aega, kui need, kes ei olnud nii elurõõmsad. Kõige kauem elasid need inimesed, kes olid mõistlikud ja tasakaalukad.»
Osaliselt võib seda selgitada tervisekäitumisega – lustakad lapsukesed kippusid rohkem riskima, ning seda ka siis, kui lapsepõlv oli möödas, märkis Friedman. Kui rasketel aegadel on optimismist ilmselgelt kasu, siis liigne lootmine, et küll kõik korda saab, võib inimesed oma tervise suhtes hoolimatuks muuta. Terve mõistus on seega hoopis olulisem.
Kuidas elada kaua?
Paljud teisedki uurijate järeldused võivad tunduda üllatavad. Abielu mõjub hästi meeste tervisele, kuid naiste jaoks ei tundu see olulist mõju omavat. Lahutus laastab meeste tervist, kuid ei mõjuta naisi. Mõõdukas laiskus kui pika elu tagatis ei tundu samuti paika pidavat. Uurimisalustest läks kõige paremini nendel, kes olid oma tööga haaratud ning töötasid innukalt ja intensiivselt.
Lemmikloomad ei taga pikka eluiga. Kiisu või kuldkalake võib parandada inimese elukvaliteeti, kuid ei asenda sõpru. Ka liiga varane kooliminek võib elu lühendada – need, kes läksid kooli enne kuuendat eluaastat, surid keskmiselt varem.
Armastatud ja hoitud inimesed tunnevad end paremini, kuid isegi lähedaste rohkus ei pruugi Metuusala iga tagada. Sotsiaalse suhtluse mõju tervisele põhineb inimese suhtlusringkonnal. Sõbrad ning tuttavad kujundavad inimese harjumusi ning võivad ka kahjulikult mõjuda.
Psühholoogid rõhutavad, et siiski pole kunagi liiga hilja hakata oma tervisele mõtlema. Friedmani ning Martini arvates on õige olulisem lõpetada muretsemine. Pole mõtet pidevalt pead murda selle üle, kas lõunaks söödud kalaroas oli piisav kogus rasvhappeid. Pigem tuleks mõelda oma harjumustele, kui mõned neist on ilmselgelt kahjulikud, peaks proovima neist loobuda.
«Parim viis muutuste tegemiseks on selline, kus kõike tehakse sammhaaval,» andis Martin nõu. «Üleöö ei saa keegi muutuda. Aga kui teha väikesi muudatusi ning olla järjekindel, võib see tõesti elu pikemaks muuta,» lisas ta.