Massiliselt väljasurevaid korallrahusid loodetakse päästa 3D-printeriga (1)

Kaur Maran
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tuuker pildistamas korallrahu.
Tuuker pildistamas korallrahu. Foto: David Gray/Reuters/Scanpix

Hetkel on käimas neljas korallrahude massiline väljasuremine. Nüüd loodab grupp teadlasi ja aktiviste päästa 21. sajandi tehnoloogiaga seda, mis veel päästa annab.

Korallrahud on ühed kõige hapramad elusüsteemid kogu Maal. Tegemist on kooslusega, mis suudab edukalt elutseda vaid väga kindlates piirides, millest üks olulisemaid on temperatuur – kui merevee temperatuur tõuseb üle teatud lävendi, hakkavad ka korallid pleekima ja surema.

Ennustatakse, et selle sajandi lõpuks kannatavad selliste väljasuremiste käes juba kõik maailma rahud. Möödunud nädalal maailma suurimat, Austraalia külje all asuvat Suurt Korallrahu uurinud teadlaste sõnul kaotas see loodusime möödunud aastal ligi neljandiku oma elusatest korallidest ning see aasta võib oodata ligi sama suurt suremist.

Kui mullune pleegitamine tulenes eriti kuumast El Niño aastast, siis 2017 on juba «tavaline» aasta, ent ometigi piisavalt soe, et tuua endaga kaasa mass-suremist, vahendab New Scientist.

Ajakirjas Nature avaldatud artiklis kinnitavad teadlased seniseid kahtlusi ja toovad välja, et praeguse suremuse tehtud kahjude taastumiseks võib kuluda vähemalt kümme aastat, kuid trendide jätkumise korral ei pruugi see üldse võimalik olla.

Nüüd aga on mitmed uurimisrühmad üle maailma tulnud välja päris uue lähenemisega korallide taastamisele, millega loodetakse nende taastumisele õlga alla panna. Nimelt loodetakse 3D prinditud võltsrahudest abi luua sobiv alus, millel rahud moodustavad liigid paremini vastu pidada suudaksid.

Tulemused juba lähiaastatel

Hetkel katsetatakse selliseid kunstlikke 3D prinditud rahusid Vahemeres, Kariibi meres, Pärsia lahes ja Austraalia ranniku lähistel. Kui need suudavad endale ligi tõmmata mitte ainult kalu, aga ka koralle moodustavaid polüüpe, võivad prinditud alustel teoreetiliselt taastuda mõned maailma kõige olulisematest ja liigirikkamatest elupaikadest.

Rahude printimine on keeruline, kuna vaja ei ole luua mitte vaid üksikelemente, vaid võrgustikke, mis moodustavad elupaiga tuhandetele liikidele – tegemist on omamoodi linna ehitamisega väga spetsiifilistele asukatele.

Maailma esimene 3D-prinditud rahu lasti vette Pärsia lahes aastal 2012 ja see kaalus kokku 2,5 tonni. See on ka põhjus, miks ei ole õnnestunud mõned varasemad katsetused, kus rahude kasvupinnaks on loodetud saada uppunud laevu, autokumme või betoonikamakaid – rahudele vajalik pinnas peaks olema neist oluliselt liigendatum, et polüübid neile kinnituda ja neil elutsema hakata saaksid.

Üks uuematest kunstlike korallide taasloomise projektidest on eraettevõtmine, mis koondub Hollandi firmasse Boskalis. Firma on sõlminud partnerlussuhted Monaco Prints Albert II Fondiga ja uputanud Monaco ranniku lähistel Vahemerre kuus 2,5 tonni kaaluvat dolomiidiliivast prinditud rahu, kirjutas  National Geographic.

Nüüd plaanitakse nende arengut veel kahe aasta jooksul seirata, et näha kui palju loomi sinna elama asub. Hetkel on tehiskorallide tehnoloogia veel lastekingades ja küsimusi on palju – mis koralle ligi tõmbab, kui jätkusuutlikud ja kui tormitundlikud need massiivsed kujud on? Lähema kahe aasta jooksul võime nendele küsimustele aga juba vastuseid loota.

Kas 21. sajandi keskkonnaprobleemile suudetakse ka 21. sajandi tehnoloogiaga lahendus leida, peab seega selguma lähiaastatel.

3D-prinditud on ka loomade kehaosi

Eluslooduse päästeoperatsioonidesse jõudis tänapäeval uut tootva tööstuse revolutsiooni kannustav 3D-printimise tehnoloogia varastel 2000ndatel. Esimene loom, kellele printimise teel abi osutada üritati, oli Briti Kolumbiast pärit part nimega Dudley, kellele prinditi elu jätkamiseks uus jalg. Hiljem on niimoodi «täiendatud» ka USA vapilooma valgepea-merikotkast, kes oli püstolikuuli läbi kaotanud noka. Nagu kirjutab National Geographic, oli vaid aja küsimus, kuni keegi selle tehnoloogiaga korallidele appi tõttaks.

Kommentaarid (1)
Copy
Tagasi üles