Video: Antarktikat katavad ennenägamatult ulatuslikud lahtise vee voolud (1)

Kaur Maran
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tuleb välja, et Antarktika manner kattub iga aasta vooluveega, mis mandri servalt jugadena merre voolavad.
Tuleb välja, et Antarktika manner kattub iga aasta vooluveega, mis mandri servalt jugadena merre voolavad. Foto: Kuvatõmmis/Youtube

Esimene kogu kontinenti kattev uuring tuvastas ulatusliku sulavee merre valgumise.

Antarktika ei pruugi küll sulada samal kiirusel nagu Arktika, kuid värsked teadustööd näitavad siiski, et ka lõunapoolusel on olukord rahulikust kaugel. Nagu Korea Polaaruuringute Instituudi avaldatud Nanseni liustiku videost näha võib, voolavad sealsed veed ookeani lausa koskedena.

Teadlased olid sellistest jugadest varemgi teadlikud – 20. sajandi jooksul on mitmeid selliseid jugasid kirjeldatud – , kuid seni peeti seda pigem väikeseulatuslikuks kohalikuks nähtuseks. Pärast hiljuti läbi viidud esimest kogu kontinenti katnud uuringut näeb olukord aga palju nukram välja. Lisaks näib, et sulavee voolud on väga tundlikud õhutemperatuuri tõusule, mistõttu võib oletada, et 21. sajandi prognoositud temperatuuritõusud võivad omada lõunapoolusele palju suuremat mõju kui seni arvatud.

Hiiglasliku lõunamandri uurimiseks analüüsiti aastatel 1947-1973 sõjaväelennukitelt ja sealt edasi satelliitidelt tehtud pilte mandri pinnaveest. Kokku leiti mandri äärealadelt ligi 700 hooajalist omavahel ühendatud järvede süsteemi ja kanalit. Mõned neist olid koguni 120 kilomeetrit pikad, teised aga mitmete kilomeetrite laiused. Kõige lõunapoolsem neist asus poolusest vaid 600 kilomeetri kaugusel, kõrgeim aga üle 1 300 meetri kõrgusel merepinnast, kus vedela vee esinemist peeti seni haruldaseks või isegi võimatuks.

«Tuleb välja, et see ei vasta tõele – nüüd on sulamine juba laialt levinud ja see on nii juba mitukümmend aastat,» ütles ajakirjas Nature avaldatud uuringu juhtivautor Jonathan Kingslake. «Arvan, et seni on enamik polaaruurijaid arvanud, et vee voolamine üle Antarktika pinna on äärmiselt haruldane nähtus. Nüüd avastasime aga, et seda toimub väga tihti ja väga suurtel aladel.»

Antarktika sulavete teadaolev paigutumine mandri maastikus.
Antarktika sulavete teadaolev paigutumine mandri maastikus. Foto: Kingslake et al., Nature 2017

Olemasolevate andmete põhjal ei ole võimalik teha järeldus selle kohta, kuidas veevoolude sagedus uuritud 70 aasta jooksul muutunud on.

«Meil ei ole põhjust arvata, et nad sagenenud oleksid – ilma põhjalikuma uurimiseta ei saa me seda öelda. Tulevikus on aga väga oluline teha kindlaks, kuidas need süsteemid kliimamuutustele reageerivad ja kuidas see jääkilpi mõjutab,» ütles Kingslake.

Paljud leitud vooluvetest saavad alguse mäestikes, kus kaljunukid on end jääst läbi pressinud. Ümbritsevast jääst tumedamad kivimid suudavad aga talletada palju rohkem päikeseenergiat ja ka efektiivsemalt jääd sulatada. Kui piirkond tõesti niimoodi sulab, nagu näitavad olemasolevad kliimaprognoosid, võib see tähendada ka sulamisprotsesside kiirenemist.

Kuigi Antarktikas toimub juba praegu jäämassi kadumine, on suvel tekkivate ja talvel taas jäätuvate veenirede mõju selle osas praeguseks tõenäoselt vähetähtis, kuid teadlased kardavad, et tulevikus ei pruugi see enam nii olla.

Uuring ilmus ajakirjas Nature.

Kommentaarid (1)
Copy
Tagasi üles