Uuring: kilekotte söövad ja antifriisi eritavad röövikud võivad olla võti prügisse uppumise vastu

Plastikut õgivad vahaleedikud.

FOTO: César Hernández/CSIC

Teadlased avastasid, et kalapüügil söödana kasutatavad röövikud suudavad seedida kilekottides sisalduvat plasti.

Konkreetsemalt tõestasid Hispaania ja Inglismaa teadlased, et vahaleedikute pisikesed hallikad röövikud söövad isukalt polüetüleeni, mis on aga üks levinumatest ja vastupidavamatest plastipolümeeridest, mis moodustab pea 40 protsenti Euroopas tarbitavast plastist.

Looduses on vahaleedikud ühed suuremad mesinike vaenlased, kuna munevad oma munad mesilaste kärgede vahele, kus vastsed siis kooruvad ja kasvama hakkavad – sellest ka nende nimi. Seoses mesindusega avastati ka vastsete ootamatu plastiaplus.

Nimelt on üks uurimisrühma liikmeid, Federica Bertocchini biotehnoloogi elukutse kõrvalt ka hobimesinik. Ükskord kärgedelt parasiite korjates pani ta need ajutiselt kilekotti hoiule. Mõni aeg hiljem avastas ta aga endalegi üllatuseks, et ussid olid kasutatud kotid auklikuks söönud.

Plasti seedivad vahaleedikud.

FOTO: Federica Bertocchini, Paolo Bombelli, and Chris Howe

Juhuslikust tähelepanekust sai alguse eksperiment, mille käigus anti sadadele ussikestele süüa ühest UK supermarketist pärit kilekotte. Esimesed augud ilmusid kottidesse vaid 40 minutiga ja 12 tunni jooksul suutis üksik uss ära süüa 92 milligrammi plasti. Võrreldes hiljuti uuritud bakteriga, kes suutis ööpäevaga süüa 0,13 milligrammi, on see märkimisväärne saavutus.

Teadlaste sõnul on tõenäone, et avastatud plastihävitamise võime on seotud loomakeste loodusliku eluviisiga – mesilasvahas, millest röövikud toituvad, võib sisalduda samasuguseid keemilisi sidemeid kui ka polüetüleenis. Kuigi seda võimaldavad ainevahetuse rajad vajavad veel lähemat uurimist, on uurijad juba praegu teinud kindlaks, et polüetüleeni polümeer sai tõesti lõhutud ning vähemalt üheks protsessi saaduseks oli alkohol etüleenglükool.

Juhul kui imelise seedimisvõime taga on vaid üks konkreetne ensüüm, peaks teadlaste sõnul olema võimalik seda ka biotehnoloogiliste meetoditega suuremates kogustes toota ja plastireostuse kaotamiseks rakendada.

Uuring ilmus ajakirjas Current Biology.

Populaarne

Tagasi üles