Kliimasoojenemine toob tagasi tuhandeid aastaid kadunud nakkushaigusi

Grupp teadlasi uurimas 2016. aastal igikeltsa sulamise tagajärjel tekkinud Siberi katku levikut.

FOTO: Vene Eriolukordade Ministeerium/AFP/Scanpix

Igikeltsas sadu või tuhandeid aastaid peidus olnud mikroobid pääsevad tänu polaaralade sulamisele taas vabadusse.

Lisaks antibiootikumide resistentsuse levikule peab inimkond otsa vaatama ka teisele mikroobide põhjustatavate haiguste tõsiasjaga, vahendab BBC. Nimelt on kliima soojenemine avamas Pandora laegast, millest võib välja tulla mitmeid taude, millega me pole juba aastatuhandeid pidanud kokku puutuma.

Päästetöötaja 2016. aasta Siberi katku leviku koldes. Foto: Venemaa Eriolukordade Ministeerium/AFP/Scanpix

FOTO: -/AFP

Üks kuulsamatest juhtumitest pärineb Siberi Jamali poolsaarelt, kus 2016. aastal puhkes ootamatult Siberi katku epideemia. Ametlikel andmetel suri küll vaid üks 12-aastane poiss ja 20 inimest vajas haiglaravi, kuid oletatakse, et mitmed juhtumid ei jõudnud lihtsalt ametnikeni ja kokku võis ohvreid olla rohkemgi. Jamali juhtum on aga vaid kübeke sellest, mis meid ees oodata võib.

Nimelt on kõige kiiremini soojenevaks piirkonnaks maailmas Arktika, kus aasta keskmine temperatuur on viimasel ajal tõusnud pea kolm korda kiiremini kui globaalne keskmine. Kui normaalsetes oludes peaks igikelts suvel sulama kuni ligi 50 sentimeetri sügavusele ja talvel taas jäätuma, siis kliimamuutuste uues normaalsuses jõuab sula iga suvega aina sügavamale. Selle tagajärjel võivad taas elule ärgata ka mikroobid, kes on veetnud viimased mitu tuhat aastat ohutult jäässe «vangistatuna».

Üks kiiremini jääst välja sulavaid haigusi ongi Siberi katk, millesse surnud põhjapõtru peaks olema maetud üle Siberi enam kui 7000 madalasse hauda. Lisaks on igijääs tõenäoselt varjul ka tavaline katk, botulismi tekitaja bakter ja ka rõuged, millesse surnute jäänuseid on Kolõma jõe kevadised tulvaveed hakanud vanadest kalmistutest välja uuristama. Kui nende haigusega on inimkonnal aga olemas võrdlemisi hiljutine vahetu kogemus, siis neile lisaks võib maa sees olla peidus ka pisikuid, millega inimkond ei ole kokku puutunud juba tuhandeid aastaid.

Ürgsed patogeenid

Näiteks leidis grupp NASA teadlasi 2005. aastal, et ühest Alaska jäätunud veesilmast kogutud proovist mikroobe, kes olid jääs säilinud koguni 32 000 aastat ajast, mil mammutid veel Põhjala suurtel rohumaadel ringi vantsisid. Kui jää ära sulas, hakkasid need bakterid aga taas vees ringi ujuma.

See kahvatub aga selle kõrval, mis tuli ilmsiks vaid kaks aastat hiljem, kui grupp teadlasi leidis Antarktikast kogutud proovidest koguni kaheksa miljoni aasta vanuseid baktereid. Samade proovide seas oli ka nooremaid – «vaid» 10 000 aasta vanuseid, kes kõik sulavees rõõmsalt uut elu elama hakkasid. Tõsi küll, pikki perioode jääs suudavad üle elada vaid ekstreemsetes tingimustes spoore moodustavad bakterid, aga lisaks neile ka mõned seened ja viirused.

Viimaste puhul on märkimisväärne, et peamiselt jäävad ellu tänapäeval haruldased nn suured viirused, mis on koguni nii suured, et neid on näha ka tavalise valgusmikroskoobi all. Pärast ellu ärkamist muutusid need ka kiiresti nakkavaks. Õnneks on nende peamiseks rünnaku sihtmärgiks ainuraksed amööbid.

Samas ei ole välistatud ka inimesi nakatada suutvate hiigelbakterite olemasolu, muu hulgas ka selliste, kelle kandsid karmidele põhjaaladele mitte inimesed, vaid meiega samal ajal maailma vallutanud neandertallased või Denisova inimesed.

Ohutuse pettekujutelm

«Mõte sellest, et me võime nakatuda viirusesse, mis pärineb neandertallastelt, näitab, et viiruste Maalt ära kaotamine on ebarealistlik ja loob meile pettekujutluse turvalisusest. Seetõttu peakski vaktsiine kasvõi igaks juhuks säilitama,» ütles Prantsusmaal asuva Aix-Maresille Ülikooli mikrobioloog Jean-Michel Claverie BBC’le.

Claverie on uurinud igikeltsas sisalduvat viiruste ja bakterite DNAd aastast 2014 ja tema hinnangul on seal mitmeid haigustekitajate tüvesid, mis võivad ka inimesi nakatada.

Paljude tänapäeval kasutuses olevate bakterite taltsutamiseks on efektiivseks vahendiks antibiootikumid, mille resistentsust peetakse üheks tõsisemaks tänapäeva mikroobseks ohuks. Üllataval kombel on teadlased leidnud jääst ka baktereid, mille puhul ei tasu loota ka antibiootikumidele. Näiteks tegi grupp teadlasi ühes 2011. aasta uuringus kindlaks, et ühes 30 000 aasta vanuses bakterite proovis leidus geene, mis kodeerivad resistentsust kokku kolmele tänapäeval kasutatavale antibiootikumile.

Populaarne

Tagasi üles