NASA: Jupiteri poolustel möllavad Maa-suurused seletamatud keeristormid

Jupiteri lõunapoolus, pildistatuna planeedist 52 000 kilomeetri kõrguselt.

FOTO: NASA/JPL-Caltech/SwRI/MSSS/Betsy Asher Hall/Gervasio Robles

Avaldamise staadiumisse jõudnud Juno kosmosemissiooni esimesed teadustulemused näitavad, et Päikesesüsteemi suurim planeet on arvatust kamaluga veidramgi.

Juno esimesed tulemused näitavad, et Jupiter on seni arvatust veel kõvasti veidramgi. Mitmete mõõteriistade andmete analüüsist selgub, et tegemist on väga keeruka ja turbulentse maailmaga, mille poolusi sasivad Maa-suurused tsüklonid, gaasihiiglase südamesse ulatuvad hiiglaslikud tormisüsteemid ja oodatust suurem magnetväli.

«Kui need pildid Maani jõudsid, hüppasime suurest rõõmust üles-alla,» kirjeldas andmete ja kaunite piltide kohale jõudmise hetke The Guardianile Colorado Ülikooli planeediteadlane Fran Bagenal, kes liitus Juno missiooniga enam kui kümme aastat tagasi. «Siin peab olema kannatlikkust, kuid tasud on fantastilised.»

2011. aasta augustis Maalt lahkunud Juno sisenes hiigelplaneedi orbiidile 2016. aasta juulis. Pärast seda on väike kosmosealus saatnud meile rohkelt pilte, kuid esimesed teadusvaatluste tulemused on alles nüüd jõudnud avaldamise staadiumisse. Lend, millel need tehti, toimus aga juba 27. augustil. Kokku avaldavad missiooniga seotud teadlased kaks artiklit ajakirjas Science ja ajakirjas Geophysical Research Letters koguni 44.

«Me teadsime, et Jupiter üllatab meid, aga nüüd toimub siin nii palju sellist, mida me üldse oodatagi ei osanud, et oleme pidanud astuma sammu tagasi ja mõtlema ümber kogu oma teadmise nn uuest Jupiterist,» teatas NASA vahendusel missiooni teadusjuht Scott Bolton.

Avastuste hulgas on Juno kaamera tehtud pildid, millelt on selgelt näha, et planeedi poolusi katavad tihedalt hiiglaslikud, pea Maa läbimõõduga üksteisega kokku põrkavad tormisilmad.

«Oleme segaduses, et kuidas sellised süsteemid tekkida said ja kui stabiilsed need on. Küsimusi tekitavad ka Põhja- ja Lõunapooluse erinevused. Kas tegemist on püsivate tormisüsteemidega või vaid ajutise nähtusega, peab selguma eesseisvate möödalendude jooksul,» ütles Bolton.

Teise üllatuse allikaks oli Juno mikrolaine-radiomeeter, mille tulemustest selgus, et planeedi paksu atmosfääri sügavustes on rohkelt ammooniumi, kusjuures selle hulk sõltub selgelt laiuskraadidest. Samuti näitasid tulemused Jupiteri kuulsate vööndite varieeruvust – ekvaatorilähedased ulatuvad välja kuni atmosfääri alaosadeni, kuid mida lähemale poolustele minna, seda õhemaks need muutuvad.

Enne Juno missiooni oli küll teada, et Jupiteril peaks olema Päikesesüsteemi kõige võimsam magnetväli. Vastavaldatud tulemused näitavad aga, et väli on tugevamgi kui mudelid ennustasid ning oma kuju poolest hulga korrapäratum. Selline korrapäratus näib viitavat, et kusagil planeedi sügavuses peavad olema tugevad dünamote süsteemid, mille täpsem iseloom peab selguma eelseisvatel ülelendudel.

Juno polaarorbiidi tõttu veedab ta suurema osa oma lennuajast planeedist küllaltki kaugel, kuid iga 53 päeva tagant läheneb tema trajektoor Jupiteri põhjapoolusele ning toimub kahetunnine ülelend, mille käigus koguvad kõik tema pardal olevad teadusinstrumendid nii palju andmeid kui suudavad. Kokku tekib ühe ülelennuga andmeid ligi kuus megabaiti, mille Maale tagasi saatmiseks kulub kuni poolteist päeva.

Populaarne

Tagasi üles