Eesti metsades levinud paeluss hirmutab soomlasi

FOTO: Jüri Rüsülainen / Valgamaalane / Scanpix

Soomes avalikku ettevaatusele manitsemist esile kutsunud alveokokk-paelusse kannab Eestis pea iga kolmas rebane, kuid nakkusohu seire osas on meil Soomelt palju õppida, ütleb zooloog Urmas Saarma.

Eile avaldas Helsingin Sanomat artikli pealkirjaga «Kas Soome mustikad võivad muutuda söömiskõlbmatuks? Rebaste kantav ehhinokokk läheneb Soomele,» milles juhiti tähelepanu Soomele jõudsalt lähenevast ohust – alveokokk-paelussist, mis võib puhastamata marjade söömisel inimest nakatada ja ravimata jäämise korral koguni surmaga lõppeda.

Sümptomite hulka kuulub haavandite tekkimine siseelunditel, kaalukaotus, palavik ja maksapuudulikkus. Ravimata jätmisel võib parasiit ka maksa hävitada ja oma peremehe tappa.

Täiskasvanud alveokokk muneb oma munad koerlaste sooltesse ning need hakkavad loomade väljaheidete pealt tuule, sademete ja putukate abil levima. Inimesteni võivad need jõuda ka marjade söömisel. Inimene on parasiitidele vaheperemees, kuid just vaheperemeestele toobki nakatumine kaasa tõsiseid tervisehädasid.

Nagu artiklis välja tuuakse, on haigus levinud juba Rootsis ja Soome lahe lõunakaldal Eestiski.

Urmas Saarma. Foto: Elmo Riig / Sakala / Scanpix

FOTO: Elmo Riig/SAKALA

«Soome parasitoloogid on aastaid «pikisilmi oodanud», millal alveokokk-paeluss ehk alveokokk (Echinococcus multilocularis) neile jõuab, kuna nii Eestist kui Rootsist on seda inimesele eluohtliku paelussi juba leitud. Soomlased on alveokoki saabumiseks põhjalikult valmistunud: teinud riskianalüüsi ja vaadanud läbi tuhandeid metsloomi, eelkõige punarebaseid, kes on selle parasiidi peamine lõpp-peremees põhjala piirkonnas, kuid pole siiani alveokokki leidnud. Vaatamata sellele tuletavad nad oma rahvale igal aastal korra-paar võimalikku ohtu meelde,» kommenteeris soomlaste ettevaatusele manitsevat artiklit Tartu Ülikooli zooloogia osakonna terioloogia õppetooli juhtivteadur Urmas Saarma.

Saarma ja tema kolleegid terioloogia töörühmast, kes alveokoki Eestis ka esmakordselt avastasid, on juba aastaid uurinud Eestis levivaid ehhinokokke, lisaks Helsingin Sanomate artiklis välja toodud alveokokile ka põistangpaelussi E. granulosus.

«Meie uuringud on näidanud, et Eestis on alveokokiga nakatunud umbes 30 protsenti punarebaseid, lisaks on alveokoki mune leitud ka linnast – Tartus läbiviidud uuring tuvastas mune umbes 7 protsendil leitud rebaste väljaheidetest,» ütles Saarma. «Lisaks oleme leidnud alveokokki ka kährikkoertelt, kellest on nakatunud ligi kaks protsenti.»

Foto: Elmo Riig / Sakala / Scanpix

FOTO: Elmo Riig/SAKALA

Kuigi Euroopa Liidu seadusandlus kohustab liikmesriike regulaarselt monitoorima nii alveokokki kui põistang-paelussi nakkusi, ei tehta seda Saarma sõnul Eestis vajalikul määral.

«Siin tuleks koostöös Veterinaar- ja Toiduametiga läbi viia korralik riskianalüüs ja panna paika edasine monitooringukava. Paraku peab siin taaskord tooma eeskujuks põhjanaabreid Soomest ja Rootsist, kes sellega väga hästi hakkama saanud,» ütles Saarma.

Maast süües tuleb olla ettevaatlik

Metsamarju tasub tema sõnul endiselt korjata, kuid enne söömist võiks neid igaks juhuks ohtra veega loputada. Sama tasuks teha ka aiamaal kasvavate salatite ja muu sellisega, sealhulgas ka maast korjatud õuntega.

Arvestades järjest suurenevat rahvaste rännet, võidakse nakkus saada ka hoopis mitte kodumaal. Ka üksikud Soomes diagnoositud ehhinokokoosi juhtumid on sealsete ekspertide hinnangul seotud eelkõige väljaspool Soomet saadud nakkuste või sisserännanutega.

«Pesemata puu- ja köögiviljade tarbimisest saadava nakkuse oht on Eestis eeldatavasti väike, kuid päris olematu see kahjuks ka ei ole. Samuti vajaks see probleem põhjalikumaid teadusuuringuid, et ohu suurust paremini hinnata,» selgitas teadlane.

Nakatunud koerlaste hulgast hoolimata on Eestis ehhinokoki tekitatava haiguse ehk ehhinokokoosi juhtumeid registreeritud küllaltki vähe – ajavahemiku 2000-2015 kohta on neid teada vaid 13, möödunud aasta kohta pole teada aga ühtegi. Põhjalikuma ülevaate kõigi kolme Baltimaa kohta võib leida Marcinkute jt 2015. aastal avaldatud teadustööst.

«Paraku pole Eestis seni vahet tehtud, kas tegemist on alveokoki või põistang-paelussi nakkusega, mistõttu ei ole ka teada, millise haigusega tegu oli – kas alveokokoosi või tsüstilise ehhinokokoosiga. Vahetegemine oleks aga diagnostiliselt väga oluline, kuna sellest sõltub, milline ravi valida ja kui efektiivne see patsiendi jaoks on,» selgitas Saarma.

Mõlemal haiguse puhul on diagnoosimise takistuseks pikk peiteaeg ja nii võivad inimesed ilma sümptomite ilmnemiseta elada 5-15 aastat. Ravi hilinemisel võivad aga olla rasked, kohati ka surmaga lõppevad tagajärjed.

«Paraku on ehhinokokooside diagnoosimisega seotud probleeme koos tõsiste tagajärgedega Eestis juba esinenud,» ütles Urmas Saarma ja lisas, et Tartu Ülikooli terioloogia töörühm on kindlasti valmis meedikuid parasiidi määramisel abistama.

Populaarne

Tagasi üles