Kosmoseteadlased on käinud välja uue kuju, mille planeedid võtta võivad. Näib, et ligi 4,5 miljardit aastat tagasi oli ka Maa sünestia-kujuline, kirjutab Science News.
Uuring: kokkupõrge Marsi-suuruse kiviga muutis Maa hiiglaslikuks kosmosepontšikuks (1)
/nginx/o/2019/07/10/12351150t1h01e8.jpg)
25. juuli 2017, 16:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Maailmaruumi avastamisest on praeguseks teada nii kiviseid kui gaasilisi ümmargusi planeete ja ka selliseid nagu Saturn, kus kera ennast ümbritsevad planeedirõngad. Nüüd aga tuleb välja, et võimalik on ka teistsugune, ülikuuma pontšikut meenutav kuju, ning ka meie enda koduplaneet on oma evolutsiooni jooksul sellise kujuga olnud.
/nginx/o/2017/07/25/6924287t1h41c6.jpg)
Tõsi küll, tegemist oli võrdlemisi lühikese (100 kuni 1000 aastat) perioodiga Maa metsikutel noorusaastatel 4,5 miljardit aastat tagasi, kui meie planeet põrkas kokku ligikaudu Marsi-suuruse kivitükkiga, mida teadlased nimetavad Theiaks. Kokkupõrke tagajärjel võttiski Maa lühiajaliselt nn sünestia kuju.
Selle sõna autorid on California Davise Ülikooli planeediteadlane Sarah Stewart ja tema Harvardi kolleeg Simon Lock. Sõna ise pärineb nagu paljud kosmoseterminid kreeka keelest, kus syn tähendab koos olemist, Hestia aga oli Kreeka mütoloogias kodu, südame ja arhitektuuri jumalanna.
Sünestia puhul on tegemist aurustunud kivist vormiga, mille keskmes on õnarused, mille sees omakorda pisike ülitihe tahke tuum. Ajakirjas Journal of Geophysical Research: Planets avaldatud simulatsioonuuringu kohaselt puudus Maal, kui ta selles olekus oli, tahke ja vedel faas pea täielikult ning kogu planeet laienes nii palju, et tema läbimõõduks sai koguni 100 000 kilomeetrit. Võrdluseks – enne kokkupõrget oli planeedi läbimõõt hinnanguliselt 13 000 kilomeetrit.
Hetkel on teadlaset simulatsioon ainus viide sellise vormi olemasolule, oma silmaga ei ole keegi sellist nähtust veel muidugi täheldanud. Võimalik, et mudeli arvutustes on mingil määral vigu, kuid siiski annab see aimu, et kosmoses võib olla veel palju meile ootamatu kujuga veidrusi.