Atlandi ookeanis asuva «kolmnurga» ohtlikus on küll ammu müüdina ümber lükatud, kuid ühe Austraalia teadlase sõnul on selle eripärad seletatavad lihtsate kokkusattumuste ja inimlike vigadega.
Müüdimurdja: miks on jutud Bermuda kolmnurga ohtlikkusest jama?
/nginx/o/2019/07/10/12351150t1h01e8.jpg)
15. august 2017, 12:51
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Bermuda kolmnurk on müstikute ja vandenõuteoreetikute seas kuulus kui tõeline ohukolmnurk – tegemist on hiiglasliku merealaga, mille pindala jääb sõltuvalt piiride tõmbamise eelistustest vahemikku 1,3 kuni 3,9 miljonit ruutkilomeetrit.
Vastavalt erinevatele andmetele on see tihtipeale ka kuradi kolmnurgana tuntud piirkond nõudnud viimase 100 aasta jooksul vähemalt 1000 inimelu ning neelanud endasse 20 lennukit ja 50 laeva. Keskmiselt läheb piirkonnas aastas kaduma viis lennukit.
Kõik see on aga loogiliselt seletatav, ütles Austraalia news.com.au uudistele teaduse populariseerija Karl Kruszelnicki. Nimelt ei ole seal kaduma läinud lennukite ja laevade suhtarv piirkonda läbivate laevade arvu kohta märkimisväärselt erinev ükskõik millisest teisest merealast.
«See on ekvaatori ja ka jõuka piirkonna – Ameerika – lähedal, mistõttu on seal ka loomulikult palju liiklust,» ütles Kruszelnicki. Suur osa USA lõunaosariikide sadamatest Euroopasse, Kariibi mere saartele või ka Aafrikasse suunduvatest laevadest sõidab siit läbi ja nii on ka loogiline, et selles piirkonnas on rohkem õnnetusi.
Hooletus ja kehvem tehnoloogia
Müüt kolmnurga ohtlikkuse kohta hakkas tema sõnul levima Esimese ja Teise maailmasõja vahel, kui piirkonnas läks kaduma mitu tuntud USA mereväe laeva ja ka neid otsima läinud alused. Selle põhjuseks oli aga tõenäoselt piirkonnas valitsevad ebasoodsad ilmaolud ja ka vead laevade konstruktsioonis.
Tollal ei olnud lennukitel ka tänapäevaseid navigatsioonivõimalusi, lisaks piloodid ka hooletumad ning sellised rängad vead nagu joobes peaga lendamine või isegi puuduliku varustusega teele asumine ei olnud sugugi nii harvad kui arvata võiks.
Hea näide on kaduma läinud õppelend number 19, mis koosnes viiest torpeedolennukist Grumman TBF Avenger. Kõik lennukid koos 14 lenduriga läks õppuse käigus kaduma. Samamoodi kadus aga ka neid otsima läinud lennuk Martin Mariner koos 13 inimesega pardal.
«Niisiis – esimesed lennukid kaovad jäljetult ja kui ka neid otsima läinud lennuk ära kaob, peab tegemist olema tulnukatega?,» ironiseeris Dr. Kruszelnicki. «Tegelikult oli aga [otsingulennuki] meeskonnas üks kogenud lendur, teised olid täiesti kogemusteta. Ka ilm ei olnud soosiv – lainete kõrgus oli koguni 15 meetrit.»
Lisaks on teada, et otsingumeeskonda juhtinud leitnant Charles Taylor eiras lennu jooksul käsku suunata oma lennuk läände ja jätkas ida kursil. Samuti on teada, et leitnant Taylor saabus lennule pohmelliga, läks lendu ilma kellata ja oli varemgi mitu korda ära eksinud ja oma lennuki hüljanud.
Üks vandenõuteoreetikute armastatumaid argumente on ka väide, et ühegi laeva jäänuseid ei ole merepõhjast leitud. See võib küll nii olla, aga samas tuleb pidada silmas, et tänapäevalgi on merepõhja läbi «kammimine» väga keeruline ettevõtmine – mõelge või 2014. aastal jäljetult kadunud MH370’le. Antud piirkonnas teeb otsinguid veelgi keerulisemaks aga mere sügavus.
Jaburamad teooriad
Erinevatest seletustest hoolimata on kolmnurga eripära aga jätkuvalt inimeste tähelepanu köitev teema ning selle toetamiseks on aegade jooksul välja käidud ka hulk teaduslikke, poolteaduslikke või pseudoteaduslikke seletusi.
Neist viimane väitis näiteks, et lennukite ja laevade kadumise taga on merepõhjast üles tungivad hiiglaslikud metaanimullid, mis võivad väidetavalt tõusta kuni 273 kilomeetrit tunnis. Seegi teooria on ümber lükatud ühe väikese asjaolu poolt. Nimelt tuleb välja, et kolmnurga põhjas lihtsalt ei ole sellistes kogustes metaani.
Ekstreemsemad kolmnurga kohta käivad teooriad räägivad aga ka merre uputatud ja nüüd laevu kimbutavatest neegerorjade vaimudest, USA armee salajastest katseprojektidest. Mõistagi ei tunnusta selliseid teooriaid ükski usaldusväärne teadusorganisatsioon ning ükski teadlane ega transpordiorganisatsioon ei pea kolmnurka ohtlikumaks kui ükski teine mereala või õhuruum maailmas.