Fotod: eesti teadlane aitab euroopa naaritsal Hispaanias kanda kinnitada

Sven Randlaid
, Toimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Euroopa naaritsa populatsiooni taastamisel Eestis saadud kogemused aitavad nüüd zooloog Madis Põdral suurendada selle väga ohustatud väikekiskja asurkonda Hispaanias.

Tegemist on projektiga Life Lutreola Spain, mis on osa Euroopa Liidu LIFE programmist ja mille raames Madis Põdra euroopa naaritsate paljundamist koordineerib. Ta rääkis Postimehele, et projekt algas 2014. ja lõpeb 2018. aastal ning see on üsna suur nii pindala kui ka partnerite poolest, keda on kokku kümme eri piirkonda. Projekt hõlmab Baskimaad, La Riojat, Aragóni ja Valenciat ning seda finantseerib 75 protsendi ulatuses Euroopa Liit ning 25 protsenti rahast tuleb Hispaania provintsidelt ja autonoomsetelt piirkondadelt.

Põdra sõnul ei ole tegemist mitte niivõrd euroopa naaritsa loodusesse lahtilaskmisega, vaid põhirõhk on pandud ameerika naaritsa ehk mingi väljapüüdmisele. «Me tegime eelnevalt mõned väiksed eksperimendid ja leidsime, et ujuvpüünistega ehk mingiparvedega püüdmine on väga efektiivne. Tänaseks võib öelda, et juba mõnisada kilomeetrit naaritsa levialast, mida mink hiljuti koloniseeris, oleme ta välja saanud,» rääkis Põdra.

Püütud mingid tuleb hukata, sest muud võimalust lihtsalt ei ole. Seda korraldab iga autonoomne piirkond omade reeglite järgi. Enamasti pannakse mingid «magama» projekti kaasatud veterinaari poolt. Põdra rõhutab, et minkide hukkamine oli teatud määral probleemiks projekti alguses, kui neid püüti arvukalt. «Praeguseks on naaritsa levila seest mingid praktiliselt välja püütud, toimub peamiselt seire, püüda tuleb vaid üksikuid sisserändajaid, nii et minkide hukkamine on praktiliselt minevik.»

Ehkki naaritsa populatsiooni suurendamine läheb tasapisi ülesmäge, on teadlastel igaks juhuks välja valitud ka tagavara levialad. «Plaan B peab olema juhuks, kui mink tagasi tuleb ja naaritsa leviala jälle üle võtab. Meil ei ole saari nagu Hiiumaa, aga otsime enam-vähem isoleeritud piirkondi, kus naaritsal on sobiv elupaik ja kuhu mingil oleks raske ligi pääseda. Üks niisugune piirkond on Aragónis, kus me tegimegi tänavu esimese katselise lahtilaskmise. Lasime lahti 800 naaritsat, mõned isendid tulevad veel,» selgitas Põdra.

Naaritsaid jälgitakse raadiosaatjate abil ning uuritakse, kuidas nad kohanevad. Uus asukoht on piiratud suure veehoidla ja mägedega, nii et mingil peaks olema raske sinna jõuda. Ilmselt ta siiski lõpuks jõuab, aga siis oleks juba lihtsam tema levikut kontrolli all hoida.

Madis Põdra hakkas euroopa naaritsa päästmisega tegelema Hiiumaal aastal 2000, aga elutee viis ta hiljem Hispaaniasse. «Siin olen ma olnud kümme aastat ja tegelen jätkuvalt euroopa naaritsaga nii Eestis kui Hispaanias, viimasel ajal küll rohkem Hispaanias, sest perekond on siin.»

Hispaanias tuntakse hästi ka siinset naaritsa päästmise eestvedajat, nüüdset Tallinna loomaaia direktorit Tiit Maranit, kellelt on Põdra sõnul olnud alati palju õppida. Kui Hispaanias naaritsate tehisasurkond loodi, siis oli just Tiit Marani kogemus väga suureks abiks. «Selles samas LIFE projektis on meil samuti Tiiduga ja Eestiga ühine tegevus – tahaks kaks naaritsate tehisasurkonda tulevikus kokku liita. Kuna see liik on kriitiliselt ohustatud ja geneetiliselt suuri erinevusi nende kahe asurkonna vahel ei ole, siis oleks igati loogiline, et oleks Euroopas veel üks naaritsa tehisasurkond. Selle nimel praegu töö käibki,» ütles Põdra.

Ta märkis, et töö euroopa naaritsa päästmise nimel jätkub ka pärast 2018. aastat, kui projekt lõpeb. Küsimus on vaid selles, millises vormis. Naaritsa seire ja mingi väljapüügiga tehti algust juba 1990ndate lõpul. «Loomade loodusesse asustamine on tegelikult väga pikaajaline protsess – see ei ole ühe, kahe või kolme aasta tegevus. Pärast tuleb teha uuringuid, seirata, kuidas asurkond areneb. Raadiojälgimisega saame pragu teada, kui hästi loomad kohanevad. Eesmärk on luua isepüsiv elujõuline asurkond. Aga kui elujõuline see moodustub, seda saab ikkagi aastatepikkuse tööga teada.»

Erinevalt Eestist on Hispaanias jäetud alles metsavahtide ametikohad. Teadlastega teeb koostööd paarsada kohalikku metsavahti, kes aitavad minke püüda ja naaritsat seirata.

Eestis peeti euroopa naaritsat 1990ndatel väljasurnud liigiks. 2000. aastal hakati Tallinna loomaaia ohustatud liikide paljunduskeskusest pärit isendite asustamisega looma Hiiumaale uut asurkonda. Projekt on aastatepikkuse töö tulemusena osutunud edukaks, sest naarits on hakanud saarel sigima.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles