1994. aasta ajalehed pärast Estonia katastroofi: see ei ole võimalik! Täna möödub tragöödiast 24 aastat

jaga E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Täna möödub Läänemere suurimast rahuaegsest laevahukust 24 aastat. 1994. aasta 28. septembri esimestel tundidel uppunud laev viis endaga merepõhja 852 inimest.

NB! Lugu ilmus esmakordselt 28.09.2017

Vähe on Eestis inimesi, kes ei mäletaks detailse täpsusega, kuidas ta kohutavast uudisest kuulis või mida ta parasjagu tol hetkel tegi. Suurima ohvrite arvuga rahuaegne laevahukk on vajutanud sügava jälje tuhandete inimeste hinge. Kuigi tragöödiast on möödas üle kahe dekaadi, pole kired õnnetuse põhjuste ümber vaibunud ning paljud otsivad jätkuvalt vastuseid küsimusele «Miks?».

1980. aastal Saksamaal Meyer Werfti laevatehases ehitatud Estonia oli eestlaste seas ristitud «valgeks laevaks», mis andis pärast pikki okupatsiooniaastaid võimaluse regulaarselt olla ühenduses nö vaba maailmaga.

Estonia asus oma viimasele teekonnale Tallinnast Stockholmi 27. septembril kell 19.15, 989 reisijaga pardal. Tagasi tuli neist vaid 137 inimest. Keegi ei võinud arvata, et vähem kui seitsme tunni pärast eskaleeruvad sündmused, mis vapustavad kogu maailma.

Erinevate halbade tegurite koosmõjul purunesid Estonia vöörivisiiri lukud. Ehitusliku iseärasuse tõttu rebis laevast eemaldunud visiir lahti veekindla rambi, mis avas tee tuhandetele tonnidele veele, mis tungis autodekile. Kogu laeva ulatuses laiuvale autodekile voolanud vesi keeras laeva kiiresti kreeni. Parvlaev Estonia kadus Läänemerel igavikku kella 0.55 ja 2.03 vahel 28. septembril.

Estonia visiiri ülestõstmine.

FOTO: Tiina Kõrtsini / Õhtuleht

Tutvu Estonia hukkumise kronoloogiaga ametlikust uurimiskomisjoni lõpparuandest.

Ajakirjanik Estonia huku päevast: õudne on mõelda, et intervjuu ajal olid paljud veel vees

«Estonia läks põhja.» Need olid esimesed sõnad, mida Kuku raadios töötanud Erki Berends täpselt 20 aastat tagasi kuulis. Jüri Aarma helistas talle kell pool kuus hommikul. Viis minutit enne esimesi kella kuueseid uudiseid oli Berends kohal.

Stuudio asus sel ajal linnahalli keldris. Mitte kunagi varem ei ole ta enda sõnul nii kiiresti tööle jõudnud.

Kuku toimetusse saabus päeva jooksul ka palju neid, kes laeval olnud lähedaste kohta informatsiooni otsisid.

Berends: «Inimesed ise tulid ja rääkisid oma loo. Töötasime tegelikult nagu psühholoogia büroo. Mida saab üks laevafirma, kel niigi tohutu jama kaelas, öelda inimestele, kes on Võrumaalt või kusagilt mujalt kaugelt tulnud? Neil oli vaja mure hingelt ära saada. Nad ikkagi veel lootsid - sest teati, et päästetuid on veel - et võibolla just nende tuttavad on nende hulgas.»

Saatejuhid lugesid päeva jooksul ette nimekirju pääsenutest. Nimekirju oli palju ja nad erinesid üksteisest - nii mõnigi hukkunu nimi sattus pääsenute hulka ja vastupidi. Seetõttu heideti Berendsi sõnul neile hiljem vigaste nimekirjade ettelugemist ette.

Kell kolmveerand kümme sai saatejuht Jaan Rõõmussaar telefoni teel kätte ühe pääsenu, Neeme Kalgi, kellega ta kohe otse eetris intervjuu tegi.

Berendsi sõnul on tagantjärele kõhe mõelda, et samal ajal olid veel nii paljud külmade Läänemere lainete vahel.

Marian Männi, 28. september 2014, Postimees

Kuula intervjuud äsja pääsenuga Kuku raadios: 

Laevahukust pääsenu: kes käest ei jõudnud hoida, kukkus alla

Tantsija Marge Rull kirjeldab Einar Ellermaa ja Inge Pitsneri raamatus «Estonia inimesed», kuidas ta uppuvalt laevalt imekombel pääses.

«Tundsin ja kuulsin, kuidas lained peksavad vastu laeva. Riiulitelt hakkas asju kukkuma. Ma ei julgenud öösärki välja võttagi, panin dressid selga ja lamasin teki peal. Heddi võttis riidest lahti ja puges teki alla. Imelik, ma rääkisin Heddile vanast Titanicu-filmist, mida hiljuti olin näinud. Seda uut DiCaprioga polnud siis veel tehtud.

Kui laev hetkega paremale poole viltu vajus, kargasin kohe voodist püsti. Kui laev jäigi umbes paarkümmend kraadi kaldu, oli see nagu stardipauk minu jaoks. Mõtlesin, et siit peab välja saama. Heddi tõusis oma voodis istuli ja hakkas riideid otsima. Ütlesin, et mina lähen.

Uks oli ülespidi ja kui sealt välja sain, siis vajusin vastu koridori seina. Üks mees astus minu poole. Mõtlesin, et äkki ma kardan ilmaasjata ja jään teiste ees lolliks oma hirmuga. Vaatasin mehele otsa ja nägin, et ta on väga hirmunud näoga. Järelikult on pahasti. Nägin, et Heddi tõusis püsti ja teiste tüdrukute kajutite uksed läksid lahti. Anneli Kondrad rääkis mulle hiljem, et ma hüüdsin koridoris: «Ruttu üles!».»

Loe edasi

Eesti au ja uhkus enne katastroofi ajalehereklaamis.

FOTO: Erakogu

Postimehe kajastus tragöödiajärgsetel päevadel.

FOTO: Erakogu

Meeskonnaliikmete tunnistused pärast õuduste ööd: 

Tagasi üles