Ida-Aafrika sportlaste elu jooksurajal on olnud fenomenaalne: kesk- ja pikamaadistantsidel domineerivad pea täielikult Keenia ja Etioopia jooksjad või nende lähinaabrid Ugandast ja Somaaliast.
Mis on Keenia jooksjate edu valem? Mägedesse elama ja jooksuga kooli
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
2017. aasta maratonitulemuste tabeli esisajas on 93 Keenia jooksjat. Kui konkurente Euroopast ja Ameerikast on arstid ja sporditeadlased juba põhjalikult uurinud, siis Aafrika rekordimeestest ei ole veel väga palju teada.
Martin Mooses, Tartu ülikooli sporditeaduste ja füsioteraapia instituudi asejuht, on üks neist, kes Rahvusvahelise Kergejõustikuliidu projekti raames praegu Ida-Aafrika jooksjaid uurib. Teadlaste Öö festivalil toimunud teaduskohvikus selgitas ta nende edu põhjuseid.
Aafrika rekordimeeste edu on püütud selgitada paljude teguritega: alates paljajalu jooksmisest ja juba lapseeas omandatud jooksuharjumusest ning lõpetades teistsuguse toitumise ja motivatsiooniga.
Mooses rõhutab, et kindlasti ei saa edu põhjendada üksnes ühe faktoriga ning kuigi teadusuuringute käigus ootab veel palju avastamist, võib kindlalt öelda, et Etioopia ja Keenia jooksjate tulemusi mõjutavad paljud erinevad bioloogilised ja keskkondlikud tegurid.
Üks oluline faktor on elukoht. Keenia kõige edukamad jooksjad on pärit Ida-Aafrika riftivööndi piirkonnast ehk siis nad sünnivad, kasvavad ja treenivad paigas, kus kõrguste vahe võib ulatuda 2500 meetrini. See muudab jooksu ökonoomsemaks ja parandab mõnevõrra aju hapnikuvarustust. Arvatakse, et kohanemine hapnikuvaesema keskkonnaga võib alata juba enne sündi.
Jooksjate füüsilistest ja füsioloogilistest iseärasustest võib välja tuua kõõlused, mis salvestavad ja kasutavad energiat paremini ning kehamassiindeksi, mis on Aafrika jooksjatel väga madal. Tippjooksjate energiatase on piiripealne, ent võib öelda, et tulemused tulevad sellest hoolimata – mõju võib avaldada süsivesikurohke menüü, millest lihased varusid talletavad.
Keenia ja Etioopia lapsed on füüsiliselt väga aktiivsed, joostes kodunt kooli ja pärast tunde tagasi, läbides sedasi päevas kuni 20 kilomeetrit. Sedasi saavad nad väga hea baasi ning on tõsisema treeningperioodi alguseks läbinud kuni kümme korda rohkem kui Euroopa sportlased.
Mooses selgitab, et erinevad faktorid on omavahel sageli väga tihedalt seotud. Lapsed jooksevad kooli peamiselt seetõttu, et ühistransporti kas ei ole või perekonna majanduslik olukord ei võimalda seda kasutada. Ka paljajalu joostakse eelkõige olude sunnil, mitte teadlikult trenni planeerides (kuigi sedasi saavutatakse juba noorena õige jooksutehnika). Kooli joostes puutuvad lapsed kokku täiskasvanud jooksjatega, kes trenni teevad ja noori seeläbi inspireerivad. Motivatiooni annab ka teadmine, et tipptasemel jooksjad on majanduslikult edukamad ja suudavad oma perekonnale parema elu tagada.
Kuna Moosese uurimisprojekti rahastab Rahvusvaheline Kergejõustikuliit, on teadustöö pikemaajalisem eesmärk spordivaldkonnale midagi tagasi anda. Kuigi saadav info annab eelkõige olulisi juhiseid sportlaste testijatele, et nad teaksid, kuidas erinevaid tervisenäitajaid edasi uurida, on tulemustest huvitatud ka kohaliku kogukonna liikmed.
Mooses mainib, et kuigi naisjooksjaid on üldiselt keerulisem uuringutesse kaasata, sest nad peavad jooksmise kõrvalt ka peret üleval pidama, on nad samas motiveeritud teada saama, kuidas pikaajaline madal kehamassiindeks mõjutab nende võimekust rasestuda. Pidevas energiadefitsiidis elamise mõju on praegu veel raske hinnata, sest see võib avalduda alles aastate pärast, ent liigeseprobleemid ja luuhõrenemine on täiesti reaalsed ohud.
Kas ja kuidas Aafrika tippudele järele jõuda saab? Mooses usub, et tulevikus võivad aafriklaste ja eurooplaste-ameeriklaste tulemused mõnevõrra ühtlustuda – elatustaseme tõus võib kaasa tuua liikumisaktiivsuse vähenemise. Noorena kogetud kõrgmäestiku-mõjusid küll Eestis millegagi asendada ei saa, ent liikumisaktiivsuse tõus ei tuleks ka meie noortele kindlasti kahjuks.