Pidev mõtetes rändamine ei pruugi olla halb, vaid hoopis hea

Foto: Panther Media/Scanpix

USA Georgia tehnoloogiainstituudi teadlaste uuring näitas, et töökoosoleku ajal mõtetes uitamine ei pruugi olla tingimata halb – see võib viidata hoopis inimese nutikusele ja loomingulisusele.   

Teadusuuringu kaasautori ja Georgia tehnoloogiainstituudi psühholoogia professori Eric Schumacheri sõnul ei suuda võimeka ajuga inimesed kontrollida oma mõtete rändama minemist.

Schumacher mõõtis koos oma õpilaste ja kolleegidega MRT ehk magnetresonantstomograafia abil rohkem kui saja inimese ajutegevuse mustreid. Katsealused pidid mõõtmise ajal keskenduma viieks minutiks fikseeritud punktile. Teadlastetiim tegi seejärel kindlaks, millised ajuosad tegid punkti vaatamise ajal koostööd.

«Omavahelises kooskõlas töötavad aju piirkonnad annavad meile omakorda infot selle kohta, missugused ajuosad teevad koostööd olukorras kus inimene on ärkvel või puhkab,» selgitas Godwin, kes on Georgia tehnoloogiainstituudi doktorikandidaat.

Kui andmed puhkeseisundis ajutegevuse jälgimisest olid kogutud, võrdlesid teadlased neid testide tulemustega, mis olid läbi viidud selleks, et hinnata katsealuste intellektuaalseid ja loovaid võimeid. Lisaks täitsid katsetes osalenud küsimustiku, kus tuli hinnata oma mõtete rändama minekut igapäevastes olukordades.

Need, kes arvasid, et nende mõtted lähevad tavapärasest tihedamini uitama, said kõrgemad punktid intellektuaalsust ja loovust mõõtvates testides. MRT tulemuste põhjal oli nende ajus suurem hulk piirkondi puhkeseisundis aktiivsed. 

«Üldiselt arvavad inimesed, et mõtete rändama minek on halb asi. Sa proovid olla võimalikult tähelepanelik, kuid lihtsalt ei suuda,» ütles Schumacher.

Schumacheri sõnul on mõne inimese aju aga keskmisest võimekam ning see võib kaasa tuua mõtete rändama minemise lihtsamate ülesannete täitmisel.

Kuidas hinnata, kas sinu aju on keskmisest võimekam? Üheks märgiks on see, et sa suudad end vestlusest välja- ja sisse lülitada ilma olulist maha magamata.

«Uuringu tulemused meenutavad mulle nii-öelda «hullu teadlast» – kedagi, kes on oma alal erakordselt hea, kuid elab kui omas maailmas ja ei pane alati tähele, mis ümberringi toimub,» ütles Schumacher. «Või näiteks kooliskäivaid lapsi, kes on intellektuaalses arengus veidi ees. Nende kaaslastel võtab mingi asja õppimine viis minutit, neil aga vaid minuti ja nende nelja minuti jooksul nad lülitavadki end toimuvast välja ja mõtlevad muudele asjadele.»

Goodwin ja Schumacher usuvad, et nende uuringu tulemused avavad ukse järgmistele uuringutele, et mõista, millal on mõtete uitama minek kahjulik ja millal pigem kasutoov. «Loomulikult tasub ära märkida ka individuaalsed erinevused – kas inimene on üldse huvitatud tegevusest, millega ta tegeleb ja on motiveeritud sellele oma mõtteid suunama,» ütles Goodwin.

Teadusuuring ilmus ajakirjas Science Direct.