Küsimus ajaloost: miks oli USA presidendi välisvisiit Euroopasse kunagi tabu?

Woodrow Wilson 1918. aastal Pariisis oma Euroopa visiidi käigus.

FOTO: akg-images/akg-images

Tänapäeval on USA presidendi välisvisiidid iseenesest mõistetavad. Veel 19. sajandil oli aga täiesti mõeldamatu see, et riigipea reisiks pidevalt Euroopasse või Aasiasse. 

Üheks põhjuseks, miks Ameerika Ühendriikide president riigist ei lahkunud, oli kahtlemata piiratud transpordivõimalused, kirjutab History. Woodrow Wilsonil, kes oli üks esimesi USA presidente, kes tegi välisvisiidi, võttis reis Euroopasse 1918. aastal aega üheksa päeva. Võrdluseks, Dwight David Eisenhoweril võttis sama reis paarkümmend aastat hiljem aega vaid üheksa tundi.

Aeglane transport ei olnud aga peamine põhjus, miks 19. sajandil valitsenud presidendid piirdusid sisevisiitidega. See, et USA president läheb Euroopa monarhidega lävima oli omamoodi tabu, kirjutab USA Willamette’i ülikooli poliitika professor Richard Ellis oma raamatus «Presidential Travel» («Presidendi reisid»).

Tizoc Chavezi sõnul, kes on poliitikateaduste professor USAs Vanderbilti ülikoolis, ei kartnud ameeriklased seda, et monarhidega kokku puutudes ihaldaks nende president rohkem täidesaatvat võimu. Pigem tunti muret Ameerika vaba ja eraldiseiva kuvandi pärast. Sellepärast olid sisereisid nagu näiteks valijatega kohtumised  rahvale palju rohkem meeltmööda.

Chavezi sõnul oli presidendi USAst mitte lahkumine nii iseenesest mõistetav, et president Ulysses S. Grant (18. USA president 1869-1877) arvas lausa, et see on presidendile seadusega keelatud.

Välisvisiidid tulid nii-öelda moodi alles 20. sajandil. Theodore Roosevelt külastas näiteks 1906. aastal Panama kanalit Kesk-Ameerikas. See oli USA presidendi kõige esimene diplomaatiline visiit välisriiki. Teoreetiliselt kuulus Panama kanali tsoon alates 1903. aastast muidugi USAle. Sel põhjusel ei mõistetud Roosevelti visiiti ka niivõrd hukka.

Kui president Woodrow Wilson tegi Esimese maailmasõja lõpus kaks kuud kestnud visiidi Euroopasse sai see üsna palju kriitilist vastukaja. Põhilised kritiseerijad olid vabariiklased, kelle arvates pööras USA liiga palju tähelepanu välispoliitikale ning jättis seeläbi unarusse kohtustused oma riigi ees.

Hoolimata sellest, et USA globaalne roll pärast Teist maailmasõda laienes, ei pidanud paljud välisvisiite presidendi puhul endiselt vajalikuks. Aja jooksul muututi presidentide välisreiside osas aga leebemaks, üheks pöördepunktiks oli kahtlemata Richard Nixoni diplomaatiline välisvisiit Hiinasse (1972). Sellel kohtumisel sõlmisid USA ja Hiina teineteisega diplomaatilised suhted, millel tugines USA majanduslik edu 1980. aastatel.

Inimesed hakkasid vaikselt mõistma, et kui USA tahab olla maailma juhtivriik, peab president olema aktiivne ning tegema aeg-ajalt ka välisvisiite. 

Populaarne

Tagasi üles