Kui meil pole tulevikus piisavalt raha inimeste jaoks, siis pole ka sellest eurotoetuste eest hangitud tipptasemel teadusaparatuurist suurt midagi kasu, kommenteerivad Eesti Noorte Teaduste Akadeemia liikmed eurorahade mõju Eesti teaduses. Meile anti õnged, aga me ei kasuta neid.
Perioodil 2007 kuni 2013 eraldati teadusele ja kõrgharidusele Euroopa Liidu struktuuritoetusi summas 413 miljonit eurot. Uuel perioodil 2014 kuni 2020 on teadusele ja kõrgharidusele planeeritud Euroopa Liidu struktuuritoetusi eraldada summas 359 miljonit eurot. Toetatud on nii hoonete ehitamist või rekonstrueerimist, aparatuuri soetamist kui ka otseselt inimestega seotud tegevusi. Seega võiks ilmselt julgelt öelda, et Eestis tehtav teadus ning sellega tihedalt seotud kõrgharidus on eurorahadest kindlasti väga palju kasu saanud.
Hoonete ja aparatuuriga ongi hetkel tegelikult väga hästi – selles mõttes, et nad on olemas. Vaid mõni üksik väiksem asutus ei ole saanud eurotoetusi, et oma hooneid oluliselt kaasajastada. Samas, juhiksime tähelepanu, et mõnel juhul on juhtunud ka nii, et hooned on ehitatud ebamõistlikult. Paljud laborihooned on ehitatud liiga «büroolikult» ja nende haldamine (ning laiendamine või ümber kohandamine) võib tulevikus üsna kalliks osutuda.
Mis teeb Eesti Noorte Teaduste Akadeemia liikmeid aga väga murelikuks, on see, et juba praegu on Eestis olemas oleva maailma tipptasemel aparatuuri kasutamine väiksem, kui see olla võiks. Nii mõneski laboris seisavad head aparaadid kasutult. Isegi USA tippülikoolides pole tihti sellist aparatuuri, nagu Eestisse eurorahade eest on kokku ostetud. Aga kuna selline tippaparatuur vananeb päris kiiresti, ei püsi meie eelis kuigi kaua. Eriti, kui sellist «kõrge impact factor'iga artiklite generaatorit» ei kasutata 24/7, nagu teistes riikides tavaks. Nii et selles mõttes ei ole me suutnud seda kasu maksimeerida: meile on antud õnged, aga me ei kasuta neid õngi eriti.
Milles siis probleem on? – Meil lihtsalt puuduvad inimesed, kes kõiki neid häid aparaate kasutaks. Puudub raha, et nende kasutajaid välja koolitada ning nende kasutajatele palka maksta. Juba praegu on raha puudusel nii mõneski kohas tulnud koondada inimesi, kes neid aparaate tunnevad ja võiksid kasutada, et tipptasemel teadust teha.
Samas, seda teadusaparatuuri võiks siis teistele kasutada anda, kas neid ja laboripinda rentides või siis koostööprogrammide kaudu, ent ka seda teed ei olda tihti mindud. Mõnel juhul on kõrval laboris olemas ka inimesed, kes sooviksid mingit aparaati kasutada, ent aparaadi omanik kardab, et äkki läheb katki, nii et las pigem seisab kasutult – on vähemalt olemas. Nojah, kõik, mis liigub, see kulub.
Eriti kummaline on olukord, kui Eestis on olemas mingi aparaat, et analüüse teha, aga need analüüsid tehakse hoopis Helsingis, sest seal on proovi maksumus ligi kaks korda väiksem. Kusjuures me räägime siin nn. ülikooli sisesest hinnast erinevate teaduskondade/instituutide vahel (kus makse ei ole). Nimelt on ülikoolil võetud suunaks, et proovi maksumuses peab olema ka töötasu. Ja nii siis seisab Eestis konkreetne aparatuur kasutult ja analüüsid tehakse üle lahe, kuigi saaks Eestis teha.
Tippkeskused, NATARC/teekaart, Mobilitas/ Mobilitas Pluss, KIK, DoRa/DoRa Pluss programmid (loetelu ei ole ammendav) on need, kust saadakse väga suur hulk palgarahast Eesti teaduses teadlaste ja/või järeldoktorite ja doktorantide jaoks. Tänu nendele rahadele on Eesti teadus palju rahvusvahelisemaks saanud. – Kui need rahad nüüd mõne aasta pärast ära kaovad või oluliselt vähenevad, siis ega me tegelikult ette ei kujuta küll, mis saama hakkab. Kõige esimese asjana väheneb ilmselt teadlaste mobiilsus ning välismaalt Eestisse tulevate järeldoktorite arv. Sealt edasi: keskmine palk kasvab, teadlaste palgaraha väheneb... Juhtide valikuks jääb siis ilmselt, kas a) vähendada kõigi palka ja siis hakkajamad (ja üldjuhul parimad) lahkuvad ise omal vabal soovil kas välismaale või erasektorisse, b) teha ise valik ja osa teadlasi koondada.
Nii et põhiküsimus on inimestes. Kui meil pole tulevikus piisavalt raha inimeste jaoks, siis pole ka sellest eurotoetuste eest hangitud tipptasemel teadusaparatuurist suurt midagi kasu. Ja selles osas ootaks tegelikult poliitikutelt ausaid numbreid. Ka teadlastel on õigus teada, mis neist edasi saab.
Samuti sooviksime välja tuua, et näiteks Sotsiaalministeeriumis on ELi raha toel läbi viidud mitmeid uuringuid soolise võrdõiguslikkuse valdkonnas 2005-2012 sh mahukas soolise palgalõhe analüüs ja analüüs soolisest ja seksuaalsest ahistamisest Eestis, mõlemad teemad on viimasel ajal ka ühiskonnas kõneainet saanud ja riigil on mingisugunegi analüüs koos poliitikasoovitustega olemas.
Samuti on ELi rahade eest loodud RITA meede, mille kaudu suunab riik märkimisväärseid summasid eesti ülikoolidele ja uuringufirmadele rakenduslike teadusuuringute läbiviimiseks ning tihendab ministeeriumitevahelist teaduspõhise poliitikakujundamise alast koostööd. Üldiselt on ministeeriumides uuringud esimesed, mis eelarvekärbete puhul kõrvale jäetakse ja seega on eurorahad nii mõndagi päästnud, sest juba kinnitatud programmide tegevustena ette nähtud uuringuid on keerulisem ära jätta kui otsefinantseerimist. Seega väheneb seoses eurorahade vähenemisega ilmselt ka Eesti poliitika teaduspõhisus.
Mis puudutab aga nn eurobürokraatiat, siis selles osas võiks ju kergendatult ohata, kui see lõpuks läbi saab.
Tekst ilmus algselt ERR Novaatoris.