/nginx/o/2017/11/27/7352831t1hc0f2.jpg)
Aastaid on plahvatuse peamiseks põhjuseks peetud reaktori purustanud aururõhku. Nüüd tuleb välja, et see seletus ei pruugi vett pidada, kirjutab Independent.
Tõeline tuumaplahvatus – teadlased avastasid Tšornobõli katastroofi tegeliku põhjuse (5)
/nginx/o/2019/07/10/12351150t1h01e8.jpg)
27. november 2017, 15:16
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
31 aastat tagasi toimunud Tšornobõli tuumajaama õnnetus on jätkuvalt tõsiseim katastroof, millega inimkond tuumaenergia ajastul hakkama on saanud. Kui plahvatus ise nõudis 56 inimelu, siis sellega kaasnenud kiirgussaaste tõi omakorda kaasa ligi 4000 inimese surma.
Nimelt kirjutab grupp Rootsi teadlasi teadusajakirjas Nuclear Technology, et tuumakatastroofi põhjuseks pidi olema tuumakütuse enda plahvatus, mitte aga aururõhu järsul suurenemisel tekkinud reaktori purunemine.
Nimelt kirjeldavad rootslased oma artiklis katastroofi tagajärgi, mis ei oleks aururõhu tõusust põhjustatud plahvatuse puhul lihtsalt võimalikud olnud. Seetõttu käivadki nad välja stsenaariumi, mille kohaselt pidi katastroofi põhjuseks olema hoopis terve rida tuumaplahvatusi, mis paiskasid tuumatolmu pilve enam kui kolme kilomeetri kõrgusele õhku. Vastavalt teadlaste arvutustele pidi see plahvatus andma lükke ka 2,7 sekundit hiljem toimunud auruplahvatusele, mis purustas reaktori ja paiskas tuumapilve laiali atmosfääri madalamates kihtides.
Tegemist ei ole vaid teoreetiliste oletustega, vaid sellist asjade käiku toetab ka kolm faktilist tõendit.
Esiteks tuvastasid vene teadlased tuumaplahvatusest pärit tuumade lõhestumise jälgi – radioaktiivseid ksenooniosakesi – Moskvast ligi 370 kilomeetri kauguselt. Teiseks näitavad nüüdisaegsed ilmamudelid, et leitud ksenooni isotoobid said nii kaugele välja jõuda vaid juhul, kui need paisati piisavalt atmosfääris oluliselt kõrgemale kui need osakesed, mis tuumapilvega lääne ja edela suunas levisid.
Kolmanda tõendina toovad teadlased välja, et reaktori hävimiseks oleks plahvatuse temperatuur pidanud olema piisavalt kõrge, et hävitada- sulatada selle põhjas olnud kahe meetri paksune plaat. Sellist kuuma sai tol hetkel aga tekitada ainult tuumaplahvatus.
Kõigele lisaks toetavad tuumaplahvatuse teooriat ka pealtnägijate ütlused, milles kirjeldatakse esimesele plahvatusele järgnenud eredaid siniseid välke. Uuringu juhi, Rootsi Kaitseuuringute Agentuuri endise tuumafüüsiku Lars-Erik De Geeri sõnul on selline katastroofiline stsenaarium võimalik ainult seda konkreetset tüüpi reaktorites, millest on tänaseni töös 11. Neist lähim, Sosnovõi Bori tuumajaam, asub seejuures Eesti piirist vaid mõnekümne kilomeetri kaugusel.
«Meie uus teooria süvendab arusaamist selliste reaktorite rikkega kaasneda võivate tõsiste kahjude kohta,» ütls De Geer.
Uuring ilmus ajakirjas Nuclear Technology.