Tarmo Soomere – see, kuidas otsustame, mis on hea teadus, on sama tähtis kui hea teadus ise

Tarmo Soomere

FOTO: Sander Ilvest / Postimees / Scanpix

Teadustööde hindamise viisid mõjutavad põhjalikult kogu ühiskonda, kirjutab akadeemik Tarmo Soomere.

Teaduse alavääristatus ei ole ei uus ega Eestile spetsiifiline probleem. Aegade algusest saadik on teadlased olnud äärmiselt harva, kui üldse, maailma mõjukaimate seas. Isegi teadlaste omavaheline järjestamine on sageli ületamatu probleem.

Mitte sellepärast, et neid ei tahetaks ritta seada, vaid hoopis seetõttu, et õiget skaalat pole seni leitud ja on kahtlane, kas sobiv tollipulk üldse eksisteerib. Kõige rohkem on seejuures hädas need, kes tahaksid teadusele jagada raha selle järgi, kui palju teadlaste töö ühiskonnale materiaalset väärtust loob.

Teadusajaloolane Alex Csiszar kirjutas 9. novembri Nature’is, et esimene teadaolev idee teadlaste panuse määratlemiseks saab varsti 200-aastaseks ja pärineb informatsioonitehnoloogia vaarisalt Charles Babbage’ilt. Tema tuli välja arvukate revolutsiooniliste ideedega, nende seas ka digitaalse programmeeritava arvuti käsitusega. Enamik nendest mõtetest jooksis küll liiva, aga teaduse meetrika mõttesähvatus sattus viljakale pinnale ja asendab tänapäeval kohati koguni teadust ennast.

Babbage’i algne mõte oli lihtne: lugeda kokku, mitu artiklit on iga teadlane kirjutanud. Artiklite kokkulugemise tegi võimalikuks õpetatud seltside ja teaduste akadeemiate väljaannete nimistu, mida Göttingeni ülikooli raamatukogu oli koostanud juba alates aastast 1800.

Nimistu olemasolust hoolimata oli mõnda aega probleem see, et teadlased avaldasid oma tulemusi äärmiselt erinevates väljaannetes, märkides oma nimest sageli vaid initsiaalid või avaldades töid vahel lausa anonüümselt. Veel sada aastat tagasi oli tavaline, et olulisi tulemusi avaldati hoopis entsüklopeediates ning teadusajakirju peeti pikka aega peaaegu mõttetuks.

Kui näiteks Michael Foster kirjutas 1867. aastal Karl Ernst von Baeri elust ja tööst, kiitis ta taevani Baeri mitmeköitelist monograafiat loomade arenemisest, kuid ignoreeris pea täielikult tema artikleid teadusajakirjades. Viimaste kohta kirjutas Foster sõnad, mis on kohati õiged veel nüüdki: et artiklid on «näited faktikildudest, mida iga teadlane loobib maailma laiali, lootes, et kunagi jõutakse ka tõeni».

Esimese enam-vähem täieliku ülevaate teadusajakirjadest pani kokku Londoni Kuninglik Selts. Seda tööd alustati just 150 aastat tagasi. Seltsi liige, füüsik William Thomson (rohkem tuntud kui lord Kelvin) hoiatas, et niisugune suuremahuline ülesanne võib seltsi rahaliselt laostada. Õnneks polnud tal seekord õigus. Küll aga ei osanud ta aimatagi, kuidas kogu teadusmaailm selle töö tulemusena muutuda võib.

Arvude lummus osutus vastupandamatuks. 19. sajandi lõpuks kujunes teadlase kompetentsi ja väärtuse mõõdupuuks teadusartiklite publitseerimine. 1920ndate keskel juurdus USA teadlaskonnas loosung «publitseeri või sure». Aastal 1932 kurtis ajakirja Nature lugejakiri, et «meie [teadus]ajakirjad on täis loetamatut rämpsu», mida avaldati lootuses saada rohkem teadusraha.

Niipea, kui Babbage oli oma idee välja pakkunud, öeldi otsekohe, et vaja on hinnata ka artiklite väärtust. Läks aga enam kui sada aastat, kuni 1960ndatel mõeldi välja üks kasutatav viis selitada artiklite massist välja olulisemad. Eugene Garfield lootis, et seda õnnestub teha, lugedes kokku, kui palju artikli tulemusi edaspidi tarvitatakse. Mõõdetav suurus on sellise mõõtmisviisi puhul teistest artiklitest tehtud viidete arv.

Edasi on järgnenud muid indikaatoreid, aga seda ainsat ja õiget pole leitud. Viga pole aga indikaatorites. Kui siin üldse viga on, siis loogikas. Mõõtmine ei ole nimelt süütu protsess, mis mõõdetavat asja ei puuduta ega muuda. Mõõtmistulemus on informatsioon ja seega peab mõõtmisele kuluma teatav hulk energiat. Kui kaalume kartuleid või mõõdame koolilaste pikkust, on see energia kaduvväike. Kui mõõdame kedagi pilguga pealaest jalatallani, peab silm selleks neelama päris palju footoneid. Pealtnäha me ainult jälgime ja ehk harvendame veidi footonite voogu.

Õpetlik näide on mikromaailm. Seal tähendab mõõtmine radikaalset vahelesegamist. Kui laserkaugusmõõdiku kiir peegeldub seinalt, ei juhtu seinaga midagi. Sama kiir lööb aga mikromaailma täiesti segamini. Mõõtmine muudab selle maailma olekut ning sageli ei saa mitut asja korraga põhimõtteliselt mõõta.

Inimeste maailmas on mõõtmine veel tähenduslikum. Hea kolleeg akadeemik Peeter Saari armastab meelde tuletada, et maailma muudab juba see, et midagi võidakse mõõta. Autojuhid teavad hästi, et niipea kui teepervel kiirusekaamera kapp nähtavale ilmub, kontrollib pilk kiirelt spidomeetrit ja gaasipedaali vajutav jalg lõtvub automaatselt sõltumata sellest, kas kapis on kaamera või mitte.

Teaduse ja teadustulemuste mõõtmine tähendab palju rohkem kui soovi otsida üles ja (au)hinnata – näiteks teadusrahaga – parimaid. Mõõtmine ei ole neutraalne toiming. Mõõdupuu ehk meetrika rakendamine muudab ühiskonnas sarnaselt mikromaailmaga paratamatult seda, mida mõõdetakse. Jämedalt öeldes: mida mõõdad, seda ka saad. Kui mõõta artiklite arvu, hakatakse tekste järjest lühemateks juppideks jagama. Kui mõõta, mitu korda on avaldatud artiklit loetud või tsiteeritud, leitakse lihtsaid viise, kuidas vastavaid arve sobivaks kruvida. Teisisõnu, muutub teadlaste käitumine.

See on aga alles muutuste algus. Sarnaselt sellega, kuidas teiseneb ühiskond siis, kui näiteks kehtestatakse uued maksuseadused, muutub kogu ühiskond ka teaduse mõõtmise muutudes. Muutub nii viis, kuidas teadlased oma tulemusi esitavad, kui ka see, millised teemad kerkivad tähelepanu keskpunkti.

Neil muutustel on omakorda mõneti ootamatud harud. Tänapäeva ühiskonnad rõhutavad vähemalt retoorikas teadmiste ja teadmuspõhisuse vajalikkust. Teaduse autoriteet neis ühiskondades sõltub omakorda täielikult sellest, mida ühiskond teaduse juures hindab ning kuivõrd teadus suudab just seda väärtust pakkuda.

Eesti Vabariigi loomise ja taastamise ajal, aga ka järjepidevuse säilitamisel möödunud sajandi keskel tundusid tippteadlastel olevat äärmiselt vajalikud sellised omadused nagu laiapõhjalised teadmised, konteksti ja vastaspoole tundmine, võimekus kaalutletult riskida, analüüsi- ja prognoosioskus; eesti keeles lihtsalt tarkus, julgus ja suutlikkus mitu sammu ette näha. Võimalik, et siin on peidus osa vastusest küsimusele, miks meie ühiskond on tänaseni natuke hariduseusku.

Kui aga muutub see, mida ühiskond (või selle ametlikud esindajad) teadlastelt ootavad, on igati loogiline, et teaduse peavool hakkab just seda pakkuma. Praegu on enim nõutavad indikaatorid seotud publitseerimise intensiivsusega.

Seetõttu on igati loogiline, et meie teadlaste publitseeritud artiklite arv heades ajakirjades ja nende mõõdetav mõjukus on kiiresti lausa kosmilistesse kõrgustesse sööstnud. Sellel on palju häid külgi: näiteks on äärmiselt meeldiv praegu juba seitsme meie teadlase tõusmine maailmateaduse mõjukaimate sekka.

Alex Csiszar hoiatab aga, nii võib kergesti teiseneda hoopis see, kuidas teadusliku kompetentsi väärtus kajastub kultuurikeskkonnas ning ühiskonnas tervikuna. Selles kontekstis ütleb Eesti Päevalehe avaldatud mõjukate edetabel ühemõtteliselt, et teadlastelt ootab ühiskond midagi palju enamat kui publikatsioonid või viited nendele. Me ei tea, mida täpselt, aga üks on kindel: see, kuidas me otsustame, mis on hea teadus, on sama tähtis kui hea teadus ise.

Loe veel: Alex Csiszar, «The catalogue that made metrics, and changed science». Nature, 551(7679), 09.11.2017, 163–165, http://www.nature.com/news/the-catalogue-that-made-metrics-and-changed-science-1.22961

Populaarne

Tagasi üles