Teadlased salvestasid ookeani põhjas esmakordselt Maa salapärast sumisemist

FOTO: Sipa USA/NASA/Scanpix

Teadlased salvestasid esmakordselt üles Maa salapärase, ent inimkõrvale kättesaamatu sumina, kirjutab GeologyIn.

Tegemist on «vaba ostselleerumise» ehk veidra loodusnähtusega, mida üritati esmakordselt salvestada juba 1959. aastal. Seismiliselt rahulikes tingimustes, kus muud värinad saadavaid tulemusi ei sega, on seda võimalik ka salvestada. Esimene edukas sumina lintipüüdmine toimus aga alles aastal 1998.

Tollest ajast saadik on suminat korduvalt mõõdetud, kuid tehnilistel põhjustel on seda õnnestunud teha vaid maismaal. Samas on ookeanipõhjas tekkivate vibratsioonide mõõtmine oluline, kuna teatavasti katavad ookeanid ligi 70 protsenti meie planeedi pinnast. Täpsemate tulemuste saamine võimaldaks aga tõenäoselt selgitada täpsemini sedagi, mis suminat tekitab.

Näiteks oli mõnda aega kinnitamata, aga ka ümber lükkamata hüpotees, mille kohaselt põhjustavad üminat vastu merepõhja laksavad lained. Teine hüpotees käis aga välja, et sumina taga on vähemalt osaliselt atmosfääri turbulentsus.

Mõned aastad tagasi on teadlased paigaldanud ookeanipõhjadesse aga terve hulga akustilisi ja seismilisi salvestavaid seismomeetreid. Tegemist on spetsiaalsete seadmetega, mis mõõdavad oma keskkonnas toimuvaid liikumisi, vaba ostsilleerumine annab endast märku aga vaid väga madalate sageduste juures ja sedagi ülinõrgalt.

Seetõttu kuluski Pariisi Maa Füüsika Instituudi teaduritel eesotsas Martha Deeniga 11 kuud, et koguda kokku 57 seismomeetri-jaamalt piisavalt andmeid, et ümin üles lindistada. Nendest valiti välja kaks parima kvaliteediga salvestistega aegrida, mis puhastati ülima hoolsusega erinevatest segajatest nagu ookeanilainete, ookeanipõhja hoovuste, elektroonikaseadete ja laevade tekitatud mürast. Lõpuks jäigi alles vaid Maa loomulik ümin.

Niimoodi saadud signaali põhjal tehti kindlaks, et Maa loomulik vibratsioon on kõige tugevam sagedusvahemikus 2,9-4,5 millihertzi. Kontekstiks – inimkõrv suudab eristada helisid, mis jäävad vahemikku 20 hertzi kuni 20 kilohertzi, kuid peamine helitundlikkus jääb vahemikku 1-4 kHz.

Maa loodusliku võbelemise aegridade uurimine näitas, et kuigi vibratsiooni intensiivsus ajas muutus, ei käinud see sugugi käsikäes aastaaegadega nagu olid välja pakkunud mõned varasemad hüpoteesid. Samuti seletab ka atmosfääri turbulentsus üminat vaid osaliselt – peamine põhjustaja on siiski tõenäoselt planeedi enda ülimalt väikese ulatuse ja sagedusega kokku tõmbumine ja laienemine.

Lisaks konkreetse loodusnähtuse uurimisele oli teadlaste töö eesmärgiks ka näidata, et merepõhja-seismomeetrid on väärt vahend Maa sisemuses toimuva uurimiseks.

Uuring ilmus ajakirjas Geophysical Research Letters.

Populaarne

Tagasi üles