/nginx/o/2019/07/10/12351150t1h01e8.jpg)
/nginx/o/2017/05/13/6659525t1h3d3c.jpg)
Postimehe palvel Lõuna-Eestisse plaanitava puidurafineerimistehase süsiniku jalajälje uuringut analüüsinud Tartu Ülikooli maastikuökoloogia spetsialisti Kaie Kriiska sõnul mõjutab toote eluea lõpus tekkivate heitmete eiramine oluliselt kogu uuringu tulemusi.
Möödunud nädalal avaldas Eestisse puidurafineerimistehast plaaniv Est-For Invest Stockholmi Keskkonnainstituudi Tallinna keskuselt ehk SEI Tallinnalt tellitud uuringu võimaliku tehase süsiniku jalajäljest ja sellest, kuidas see mõjuks kogu Eesti heitmekogustele. Resümeerides ütleb uuring, et tehase süsiniku jalajälg on negatiivne ja eeldusel, et tootmisprotsessides tekkiv energia suunatakse tagasi vooluvõrku, aitab tehase käitamine vältida ka fossiilse CO2 teket.
Sama mõtet kordasid oma läinud nädala keskel Postimehes ilmunud arvamusloos ka tehase rajamist vedavad investorid Aadu Polli ja Margus Kohava.
Eksperdid, kellel Postimees investorite tellitud uuringu tulemusi hinnata palus, näevad esitatud tulemustes aga tõsiseid vajakajäämisi. Metsaökosüsteemide maa-alust süsinikuringet ja kliimapoliitikat uuriva Kaie Kriiska sõnul hõlmab kõnealuse uuringu aluseks võetud Euroopa Paberitööstuste Konföderatsiooni (CEPI) metoodika küll kõiki põhilisi tselluloosi tootmisega kaasnevaid CO2 heitmete ja sidumise protsesse, kuid paraku on seda kasutatud vaid valikuliselt ja puudu on usaldusväärsete järelduste tegemiseks kriitiline hulk sisendandmeid – teadustööna sellist uuringut kindlasti esitada ei saaks.
/nginx/o/2017/12/19/7421683t1hc567.jpg)
«Uuringu tulemus ei ole puudulike algandmete, valikulise metoodika rakendamise ja ühekülgse lõpptulemuse kajastamise tõttu usaldusväärne. Näiteks on arvutustes lähtutud eeldusest, et tehas kasutab parimat võimalikku tehnoloogiat. Samas pole aga praegu teada, mis tehnoloogiat täpsemalt on plaanis kasutada. Veelgi enam – pole ka toodete lõppnomenklatuuri,» ütles Kriiska. «Süsiniku jalajälje arvutamisel ei ole kaasatud kõiki kohustuslikke CEPI metoodilise raamistiku elemente. Samas on võetud arvutustesse metoodika vabatahtlik element – heitmete kompenseerimine –, mis määrab suuresti ka uuringu lõpptulemuse.»
Nimelt tekib kõigi toodete üks olulisemaid heitmeallikaid selle lagunemisel – kui tegemist on aeroobse lagunemisega, eritub süsihappegaas, kui anaeroobsega, võib süsinik lenduda veelgi tugevama kasvuhoonegaasi metaanina. Est-Fori tellitud uuringu arvutustes on toote eluea lõpus tekkivate emissioonide kohta aga tõdetud järgmist: «Toote eluea lõppemisega seotud kasvuhoonegaasid on täielikult ettevõtte kontrolli alt väljas ja heitmete hindamisega kaasneb oluline määramatus. […] Nimetatud põhjustel käesolevas uuringus toote eluea lõpus tekkivaid kasvuhoonegaaside heitmeid ei hinnatud.»
Kaie Kriiska tõi oma analüüsis aga välja, et toote eluea lõpul tekkivate heitmete hindamine on üks CEPI metoodika kohustuslikke etappe, mille eiramine mõjutab oluliselt kogu uuringu tulemusi.
«Sellega eeldatakse, et tootes olev süsinik püsib seal igavesti, mis aga ei ole realistlik ja viib lõpptulemuse tasakaalust välja. Loogikat järgides peaks vastukaaluks arvutusest välja jätma tootes salvestunud süsiniku, sel puhul oleks aga lõpptulemus vastupidine ehk siis tootmisega kaasneks oluline CO2 heide,» selgitas Kriiska.
SEI Tallinna avaldatud uuringus on välja toodud ka tehase töös saadava energia võrku tagasimüügiga kaasnev fossiilsete kütuste kasutamisel tekkivate kasvuhoonegaaside kompenseerimine.
«CEPI juhendis on kirjas, et ärahoitud CO2 emissiooni kajastamine süsiniku jalajälje arvutamisel on vastuoluline ja selle esitamine eelkõige eesmärgist sõltuv poliitiline otsus. Juhul kui arvutustes otsustatakse kasutada CO2 vältimise etappi, peavad kõik eeldused, arvutamise meetod ja tulemused olema läbipaistvad ning kergesti mõistetavad kõikidele huvigruppidele. Viimast punkti sisuliselt käesolevas uuringus ega meediakajastustes rõhutatud ei ole, seega on otseselt mindud vastuollu CEPI juhise hea kasutamise tavaga,» kirjeldas Kriiska.
/nginx/o/2017/12/19/7421689t1h694b.jpg)
Teine Postimehe palvel Est-For Investi tellitud uuringut analüüsinud teadlane, aastaid USAs metsanduse ja kasvuhoonegaaside seoseid uurinud ning praegu Texase A&M ülikoolis töötav metsaökoloog Asko Noormets tõi uuringu nõrkusena välja ka tõsiasja, et CO2 heitmete ja hinna arvutamisel arvestatakse vaid kasutatava puidu mahtu, mitte aga metsa alla jäävaid koristusjääke, mille puhul eeldatakse, et need jääksid justkui püsivalt seotuks, ega ka raiete mõju pinnases salvestunud süsinikuvarule.
Ta seadis kahtluse alla ka ülevaate aluseks võetud Est-Fori eelduse, nagu ei suurendaks plaanitav tehas raiemahtusid.
«Loodava tehase tootmismaht (3,3 miljonit tonni) on peaaegu kolmandik kogu Eesti raiemahust. Kuigi vaid pool sellest kavatsetakse hankida Eesti metsadest, on selge, et nõudlus puidu järele tehase ehitamise tõttu kasvab, ja võib kasvada ka surve lõigata vanemaid ja saagirohkemaid metsi. See tooks aga kaasa hetkel puudes ja mullas olevate süsinikuvarude vähenemise ja suurendaksid tunduvalt tehase süsiniku jalajälge,» ütles Noormets.
Võimalikule raiemahtude kasvule juhtis Teaduste Akadeemia puidukeemia perspektiivide seminaril tähelepanu ka Maaülikooli vanemteadur Raul Rosenvald.
SEI Tallinna läbi viidud analüüsiga saab lähemalt tutvuda siin.
/nginx/o/2017/12/19/7421679t1h8924.jpg)
Evelin Piirsalu
Stockholmi Keskkonnainstituudi Tallinna keskuse vanemekspert
Stockholmi Keskkonnainstituudi Tallinna keskuse uuringu eesmärk oli üldisemas plaanis hinnata kavandatava puidurafineerimistehase CO2 jalajälge, kusjuures põhirõhk oli hinnata tehase mõju kliimamuutusele. Lähtudes sellest on oluline süsiniku jalajälje hindamisel eristada biogeense ja fossiilse CO2 heidet ning süsiniku sidumist ja vältimist.
Meie kasutatud rahvusvaheliselt tunnustatud metoodika rakendamine ja ka tulemused sõltuvad eeldustest ja sisendandmetest. Meie uuringu eeldused ja sisendandmed põhinevad ettevõtte olemasolevatel andmetel ning asjakohasel kirjandusel ja statistikal, mis on selgelt uuringu aruandes kõikide süsiniku arvutuse oluliste etappide kaupa välja toodud.
Üks oluline murekoht avalikkusele on olnud see, et tehas võib suurendada metsa raiemahtusid. Uuringus lähtusime tehase arendaja eeldusest, et tehas raiemahtusid ei suurenda, sest tehasele vajalik toore saadakse praeguste raiemahtude piires. Siinkohal on oluline ka silmas pidada, et arendajad ei ole arvestanud ainult Eesti, vaid ka Läti päritolu võimaliku toormega. Tuleb arvestada sedagi, et paberipuit on metsaraiega kaasnev vähemväärtuslik peenikest sorti puit, mis oma läbimõõdu, kvaliteedi või vigastuste tõttu ei kõlba toormena saeveskitele, mööblitööstustele ega vineeritehastele. Tehas kasutab saeveskites kõrvaltootena tekkiva puiduhakke ära. Mõlema sortimendi enamik müüakse praegu ekspordiks.
Uuring eeldab, et plaanitud puidurafineermistehases kasutatav tehnoloogia vastab parimale võimalikule tehnikale. Kõik Euroopa Liidus rajatavad puidurafineerimistehased peavad kasutama tehnoloogiaid, mis vastavad Euroopa Liidu parima võimaliku tehnika viitedokumendis ehk BREF dokumendis toodud nõuetele. Uuringus oleme kasutanud süsiniku jalajälje arvutamiseks BREF dokumendi põhjal koostatud tehase tehnoloogiaprotsessi materjali- ja energiabilanssi.
Süsiniku jalajälg arvutati tselluloosi põhiselt, sest tehase plaanimine on alles algusjärgus. Nii ei ole praegu veel teada, millised saavad olema tehases toodetud tselluloosist tehtud lõpptooted. Tselluloosist saab väga erinevaid tooteid, mille eluiga ja sellega seotud süsiniku kogus on erinev. Kuna tooted ei ole teada, siis oli see ka põhjus, miks ei ole uuringus arvesse võetud toote eluealõpu heitmeid. Nimetatud piirang on meie uuringu aruandes ka selgelt välja toodud.
Võib ka mainida, et kasutatud metoodika juhend ütleb selgelt, et toote eluea lõpu heitmed võib lisada (mitte ei pea lisama) süsiniku jalajälje arvutustesse. Sellisel juhul peab meeles pidama, et sellega kaasneb oluline määramatus. Töö tellijaga on kokku lepitud, et kui võimalikud lõpptooted on välja valitud, tehakse jätku-uuring, millega täpsustatakse toodetes seotud süsiniku kogus ning mis võtab kindlasti arvesse ka toote eluea lõpu heitmed. Seejärel saab täpsustada ka tehase süsiniku jalajälje arvutusi.
Hoolimata sellest, millised saavad olema tehases tselluloosist valmistatud lõpptooted, võib meie uuringu teisi eeldusi arvesse võttes siiski väga suure tõenäosusega eeldada, et plaanitud puidurafineerimistehase süsiniku jalajälg on kliimamuutuse suhtes neutraalne.
On arusaadav, et töö aluseks olevate eelduste muutudes (nt praeguse raiemahu piires püsimine), tuleb ümber arvestada ka tehase süsiniku jalajälg.
Tahame veel rõhutada, et süsiniku jalajälje uuring ei vasta küsimusele, mis on tehase mõju Eesti või Läti metsade elurikkusele või teatud metsatüüpide süsiniku sidumisele või heitele jne. Samuti ei anna uuring vastust küsimusele, milline on tehase kogu keskkonnamõju või kas tehast saab üldse rajada või mitte. Tehase olelusringi süsiniku jalajälg vaatab tehase mõju süsiniku vaatevinklist ja nagu öeldud, teatud eeldustest lähtuvalt. Süsiniku teema on nii suure mõjuga tehase puhul vaid üks paljudest teguritest.