Video: vaata, mida teeb tilkadega maailma vetthülgavaim materjal

Kaur Maran
, toimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Vetthülgav materjal.
Vetthülgav materjal. Foto: Kuvatõmmis videost

Aastatepikkuse teadustöö tulemusel on valminud materjal, millel ei püsi ükski veetilk, kirjutab Science.

Veepinnal kõndida suutvad putukad ja isepuhastuvad lootoselehed on vaid mõned näited evolutsioonilistest kohastumustest looduses, milles mängib rolli nähtus nimega vetthülgavus. Sama juhtub ka siis, kui astuda näiteks määritud saabastega porilompi.

Uute vetthülgavust ärakasutavate lahenduste loomiseks on teadlased aastate jooksul loonud terve hulga erinevaid uudseid materjale, mis on vee peletamiseks reeglina kaetud mikro- või nanoosakestega. Kui veetilgad sellise pinna peale langevad, peletavad need piisad minema. Äärmuslikumal juhul võib vesi koguni pinna pealt ära põrgata.

Samas ei ole sellised lahendused sugugi lõpuni lollikindlad. Üks potentsiaalne veakoht on, kui veeaur nende osakeste vahele läheb ning seal kondenseerub ja selle tagajärjel piiskasid kinni pidama hakkab.

Värskes uuringus lõidki teadlased materjali, mille pind on kaetud hoopis üksteise suhtes paralleelsete vertikaalselt püstiseisvate pronksist nanotorukestega, mille pinnad olid omakorda vetthülgava materjaliga kaetud ning torukesed ise tihedalt kokku pressitud.

Nii ei saanudki vesi nanotorukeste vahele ning välistati ka vetthülgavuse kadumise võimalus. Kui sellisele materjalile veepiiskasid pillata, siis põrkavad need pinnalt minema täpselt samal hetkel, kui kondenseerumine peale hakkab ning viivad endaga pinnast kaasa ka selles salvestunud soojusenergiat.

Sellistele materjalidele näevad teadlased rakendust paljudes tööstus- ja tehnikavaldkondades alates merevee joogiveeks puhastamisega ning lõpetades elektrisüsteemide jahutamisega.

Uuring ilmus teadusajakirjas Joule.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles