Kiskjate heidutamiseks hakkavad linnud sabaga vehkima

jaga E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Must-lepalind

FOTO: Harvinder Chandigarh / CC BY-SA 4.0 / Wikipedia

Hoidmaks kokku energiat ning aega, tasub kiskjal varitseda ning rünnata teistest nõrgematena näivaid saakloomi, kirjutab ornitoloog Marko Mägi portaalis linnuvaatleja.ee.

Heast tervisest ehk sellest, et rünnak võib kiskjale olla asjatu energia raiskamine ja targem oleks valida teine ohver, võib saakloom teada anda nii kirka värvi kui ka käitumisega. Peamiselt aktiivses liikumises või häälitsemises paljastuvad mitmed isendi kvaliteeti peegeldavad signaalid.

Paljudele linnuliikidele, näiteks linavästrikule (Motacilla alba) või lepalinnule (Phoenicurus phoenicurus), on iseloomulik pidev saba üles-allakõigutamine. Kas selline käitumine võib olla signaaliks kiskjale, uurisid Saksamaal Tübingeni ülikooli teadlased must-lepalinnu näitel (Phoenicurus ochruros).

Must-lepalind toitub sageli poolavatud, piiratud nähtavusega maastikel (aedades ja niitudel), kus leidub soodsaid varitsuskohti ka uuringupiirkonnas tavalisteks olnud kassidele ja raudkullile (Accipiter nisus). Üks raudkull võib sõltuvalt piirkonnast püüda 11–575 must-lepalindu aastas, kassid ohustavad lisaks vanalindudele samuti pesas sirguvaid poegi. Teadlased eeldasid, et kui saba kõigutamine on mõeldud kiskja heidutamiseks, peaks see olema intensiivsem kiskjale sobilike varitsuskohtade läheduses, passiivsem aga parema nähtavusega aladel.

Jälgides 38 must-lepalinnu käitumist, selgus, et linnud kõigutasid saba keskmiselt 16,3 korda minutis ja hoidusid võimalikust varitsuskohast 8,1 m kaugusele. Saba kõigutamine oli vastavalt teadlaste poolt eeldatule tõepoolest seda intensiivsem, mida lähemale võimaliku kiskja varitsuskohale lind oli. Võimalusele, et saba kõigutamine võib olla oluliseks signaaliks vastassugupoolele kinnitust ei leitud, sest saba kõigutamise aktiivsus noor-, isas- ja emaslindudel ei erinenud. Kuna saba kõigutati vaatamata kiskja olemasolule või puudumisele, arvavad uuringu autorid, et tegemist on pigem otseselt kiskjale suunatud teatega linnu kvaliteedist ja võimekusest.

Uuring ilmus ajakirjas Journal of Ethology.

Tagasi üles