Kaks Päikest taevas: veider kivijoonis osutus ürgse kosmosekatastroofi ülestähenduseks

jaga E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Kivisse raiutud kujutised taevakaardi taustal.

FOTO: Riiklik Indira Gandhi Kunstikeskus

Maailma vanimal taevakaardil on Päikese kõrval teine suur taevakeha, mida India teadlased peavad ei millekski vähemaks kui kosmilise supernoova plahvatuse ülestähenduseks, kirjutab Quartz.

Kui tänapäeval peaks päevasel ajal ilmuma sinitaevasse Päikese kõrvale teine, ligikaudu Kuu suurune ere taevakeha, rahustaksid astronoomid meid tõenäoselt üsnagi kiiresti maha kinnitades, et tegemist on supernoova plahvatusega, mis mõne aja möödudes taas kaob.

Mida teeks sellises olukorras aga kiviaja inimene, kelle teadmine meid ümbritsevast maailmaruumist oli tõenäoselt palju lihtsam kui meie oma? Võib oletada, et esimene impulss oleks avastus kuidagigi üles tähendada.

Kujutised kivil ja taevakaardil.

FOTO: Riiklik Indira Gandhi Kunstikeskus

Hiljuti ajakirjas Indian Journal of History of Science avaldatud artiklis väidavad kolm teadlast, et on leidnud kivijoonised, mida peavad ei millekski vähemaks kui maailma vanimaks supernoova jooniseks.

Kõnealune supernoova plahvatus leidis aset 5600 aastat tagasi ning selle jälgi kandev kivi leiti India Kashmiri piirkonnast. Leitud kivijoonisel on näha loomade ja inimeste kujutisi ning nende kohal taevas kaht päikest või siis päikest ja veel üht suurt eredat taevakeha.

Uuringut juhtinud Tata Fundamentaaluuringute Instituudi astrofüüsik Mayank Vahia sõnul algas kogu uuring joonistele võimalikult täpse dateeringu otsimisest. Abiks tuli siin tõsiasi, et kivi oli hiljem ära kasutatud seinatäitena ning maja, mille seinast see välja tuli, pärineb ligikaudu 4100 aasta tagusest ajast. Vanim teadaolev asustus piirkonnas pärines 6100 aga aasta tagusest ajast, mistõttu võib arvata, et ka kivis kujutatud taevane vaatemäng pidi toimuma nende kahe daatumi vahel.

Järgmisena tekitas küsimusi kahe Päikese kujutamine. Mõistagi ei saanud päriselt taevas kaht Päikest olla. Samamoodi olid kaks valgusekera kujutatud üksteisele liiga lähedal, et pidada üht neist Kuuks. Vahia hinnangul oli ainus loogiline seletus, et tegu pidi olema Päikesesüsteemi lähistel – antud juhul mõnetuhande valgusaasta kaugel – plahvatanud supernoovaga, mis põles taevas sama heledalt kui meie Päike.

Õnnelikul kombel klapib selline seletus ka plahvatuste sadu tuhandeid aastaid kestvate järellainetustega, mille põhjal on üks ajalooline supernoova plahvatus nimega HB9 dateeritud just 5600 aasta tagusesse aega. Too ligi 2600 valgusaasta kaugusel paiknenud tulekera oleks Maa paistnud taevas vaid veidi tuhmim kui Päike.

Kivisse raiutud kujutised taevakaardi taustal.

FOTO: Riiklik Indira Gandhi Kunstikeskus

Kivijooniste lähemal uurimisel selgus aga huvitavamgi tõsiasi. Nimelt tuli välja, et kõik kujutatud figuurid – ambur, hirv ja odaviskaja – asusid üksteise suhtes täpselt sellises asendis nagu ka mitmed tähtkujud öötaevas. Nii õnnestus teadlastel kõrvutada vibulaskja Orioni tähtkujuga, hirvesokk Taurusega ning odaga mees Kaladega. Pildil kujutatud koera seostatakse aga Andromeda galaktikaga.

Esialgu on mõistagi tegemist vaid hüpoteesiga, kuid teadlaste hinnangul võib leitud kivi näol seega olla tegemist vanima teadaoleva taevakaardiga. Selle hüpoteesi kinnitamiseks oleks aga vaja teist analoogset eksemplari ligikaudu samast ajast – kui inimesed ühe korra taevakehad üles joonistasid, siis miks ei peaks nad seda mitu korda tegema?

Kuigi sellist sõltumatut kinnitust ei ole, on teadlased veendunud, et aina suurema hulga taevajooniste seas peab ühel hetkel välja ilmuma ka mõni teine taevakaart, mis kas kinnitas praegu leitut või paigutuks ise vanima tiitlile.

Uuring ilmus teadusajakirjas Indian Journal of History of Science.

Tagasi üles