Arvi Freiberg: paradoks - elame e-riigis, aga peame teadust liiga kalliks

Pilt on illustreeriv.

FOTO: Sergey Pyatakov/Sputnik/Scanpix

Nii nagu Maa kumerus jääb oma hiiglaslikkuses mõnedele märkamata, nii kipub ka teaduse lai haare paljude jaoks pahatihti tema rahastamisele kuluvate summade varju jääma, kirjutab akadeemik Arvi Freiberg.

Niipalju kui mäletan, ja see on üsna pikk aeg, on teadlasi hurjutatud nende tegevuse vähese nähtavuse pärast. Olukorra ilmestamiseks kasutatakse tihtipeale piiblist pärit elevandiluust torni kujundit, kus elust irdunud teadlased ei tea enam ise ka, mis probleemide üle mõtisklevad.

Kõlama jäävad sõnumid, nagu et rahvas (loe – maksumaksja) teid ei mõista. Peate oma tegemisi rohkem ja paremini selgitama. Peate saama «ajakirjanduse sõbraks». Võib-olla siis rahvas märkabki teid, annetades raha järjekordse torni ehitamiseks.

Nagu kerjusele. Mõttetu kulu küll, aga suuremeelsus soojendab kinkija südant. Ja nii need end süüdlasena tundvad teadlased, selmet teadust teha, kulutavad järjest rohkem kallist tööaega põhjendustele, esile tõstmisele, illustreerimisele, propageerimisele, ja mis seal pattu salata, vahel ka lihtlabasele «luuletamisele» oma uurimistöö suurest ühiskondlikust väärtusest ning majanduslikust kasust. Kümned, võib-olla sajad, usinad ametnikud saavad meil riigi käest palka teaduse mõju hindamise eest. Parimal juhul võidavad sellest ühiskonnateadused, sest teaduse mõju täpselt määratleda ja mõõta polegi nii lihtne. Selle kohta sai muuhulgas lugeda 13. detsembri Postimehest.

Näägutamise teine pool on jalalt vildakas tees, et kuna me (kurtjad) ei tea või ei saa aru, millega nad (teadlased) seal tornis toimetavad, siis küllap pole see kellelegi vajalik. Miks peame nende pelgalt uudishimust ajendatud lapsepõlve pikenduse kinni maksma? Lahendust nähakse rakenduslike uuringute eelisarendamises. Häda on aga selles, et rakendusuuringud kipuvad olema baasuuringutest vähemalt suurusjärk kallimad. Mõlemad kulutused aga kahvatuvad väljaminekute kõrval, mida tuleb teha tootearenduses.

Nüüd pealkirjas nimetatud paradoksist. Eesti keele seletava sõnaraamatu järgi on paradoks näilikult mõistusvastane väide. Meil kasutab pea igaüks nutitelefoni või muud tarka vidinat, oleme, hoolimata äsja ilmsiks tulnud digiohtudest, jätkuvalt uhked oma ID-kaardi, Skype’i ja hästitoimiva e-panganduse üle, maksame usinasti taastuvenergia maksu, lootes, et päike ja tuul peagi meie energiaprobleemid lahendavad. Kõik need märksõnad tähistavad lõpp-produkte, mis on võimalikuks saanud vaid tänu põhjalikele teadusuuringutele. Ilma selleta poleks neid meile nii enesestmõistetavaks saanud hüvesid lihtsalt olemas.

Paradoksaalne on siin, et seda ilmselget asjaolu pahatihti ei tajuta. Vaatamata sellele, et oleme üks haritumaid rahvaid maailmas – valdavalt lugemis-kirjutamisvõimeline juba üle-eelmise sajandi lõpust, PISA testiski jääme alla vaid vähestele, kui üldse. Sestap teadlased, üldjuhul vaiksed hinged – sest tülitsemine pärsib mõtlemist –, peavad muudkui oma töö väärtust põhjendama ja selgitama.

Võiks arvata, et selline leplikkus tasub end ära ja meie teadlastel läheb hästi. Kuid võta näpust. Eesti Teadusagentuurile esitati tänavu 317 uurimistaotlust. Nendest pälvis rahastuse 42 projekti – üks 7–8 esitatud taotluse kohta. Kujutage ette, et tulemust teadmata peate leiva saamiseks poes passimas käima iga jumala nädalapäev, seitse päeva jutti. Lohutuseks vaid teadmine, et tegemist on statistilise keskmisega ja hea vedamise korral saate pätsi kätte juba esimesel katsel. Mõni vähem õnnelik aga ei tarvitse kahe nädala jooksul koorukestki näha ning sureb nälga.

Samamoodi on kõvasti nihkes rahastuse proportsioon. Küsiti 32 miljonit eurot, saadi neli (vt Novaator 15.12.17). Teadlaste üha valjenev nurin selle täiesti ebamõistlikuks kujunenud olukorra üle pole ei valitsuselt ega rahvaesindajatelt täit mõistmist leidnud. Kindlasti on teadus- ja arendusinvesteeringute sisuliseks külmutamiseks viimastel aastatel kaalukaid põhjusi. Aga välistatud peaksid olema sellised argumendid, et meie teadlaste küsitud summad on ebamõistlikult suured, et meil on teadlasi isegi liiga palju, et nad on ülemakstud või et nende töö tulem ehk teadusartiklid on võrreldes teiste Euroopa Liidu või OECD riikidega liiga kallis.

Tegelikkus on ju hoopis vastupidi. Meil on teadlasi ja uurijaid töötajate hulgas vähem kui OECD ja EU-28 riikides keskmiselt, Soomest oleme selle näitajaga maas üle kahe korra. Eesti teadus on odav. Absoluutsummas küünib arvestatav kulu teadusele ja arendusele ühe elaniku kohta meil vaevalt kümnendikuni põhjanaabrite omast.*

Teadmine on võim, kuulutas inglise filosoof ja õpetlane Francis Bacon neli sajandit tagasi. Baconi eluajal alanud ja tänaseni kestev teadusrevolutsioon muudab maailma üha kiirenevas tempos, kinnitades sellega ka Baconi teesi. Pole vähimatki põhjust teaduse mõju sunnitult välja mõtlema hakata. See on kõikehõlmav.

Teaduse ammendamatus ilmselt seletab ka meie paradoksi. Mõneti on see analoogne ülisuure maakera kumerusega, mis on tavamõõtudega võrreldes mõnedele raske märgata. Publiku survel teadustulemuste ülehaipimine võib aga anda oodatule vastupidise tulemuse. Nii on kiiresti alla käinud teaduse taseme hindamisel vaat et ainutunnusena kasutusel olnud oivalisuse (ingl k excellence) mõiste. Sellele tähelepanu juhtiv ajakirja Nature kommentaar (20. oktoober 2016) kannab pealkirja «Teadus vajab vähem oivalisust ja rohkem kompetentsi». Sellised hälbed on välditavad, kui maksumaksja ootuste ja teaduse võimaluste vahel valitseb vastastikku lugupidav tasakaal.

* Kuna internetist võib leida igasuguseid andmeid, siis olgu siinkohal ka kasutatud allikaviited ära toodud: https://www.statista.com/statistics/264644/ranking-of-oecd-countries-by-number-of-scientists-and-researchers/; http://www.oecd.org/sti/msti.htm; https://www.stat.ee/pressiteade-2009-143

Tagasi üles