Tarmo Soomere ja Erki Tammiksaar: Eesti teaduse märkamatud tugisambad tuleb varjusurmast välja tuua

Pilt on illustratiivne.

FOTO: Ain Prostin / Postimees / Scanpix

Maailmas kiiresti arenev kodanikuteadus on Eestis ammu olemas – seda kannavad meie riigist kaks korda vanemad teadusseltsid, mille esmane roll on talletada teadmisi meie kodumaast ja vahendada tulemusi emakeeles meie oma inimestele, kirjutavad teaduste akadeemia president Tarmo Soomere ja teadusajaloolane Erki Tammiksaar.

Teaduslikud seltsid ja laia profiiliga õpetatud seltsid (üldisemalt teadusseltsid) on lahutamatu osa arenenud riikide teadus- ja haridusmaastikust. Neist vanimad on vägagi auväärses eas. Õpetatud Eesti Selts on sada aastat vanem kui Eesti Teaduste Akadeemia ja 80 aastat vanem kui Eesti Vabariik. Nad on suutnud üle elada kõige radikaalsemad ühiskondlikud muutused, seejuures kujundades nii eestikeelset kultuuri ja meie rahvust kui ka poliitilisi protsesse.

Seltsid Eestimaal ja Liivimaal

Meie maal toimivate teadusseltside juured on 18. sajandil valitsenud valgustusajastus. Üks tollaseid juhtmõtteid oli harida nii palju kui võimalik kõiki ühiskonnagruppe, sõltumata nende paiknemisest ühiskondlikus hierarhias. Teine oluline märksõna kuulutas «üldkasulikkust». Selle all mõisteti vajadust vahendada uudseid põllumajanduslikke võtteid maaharijate seas, et tõsta saagikust ning vähendada näljahädade ohtu.

Erinevalt praegusest arusaamast polnud üldkasulikkus ei toonases Euroopas ega Vene impeeriumis (sh Eesti alal) riigikeskne. Vastupidi, see põhines erainitsiatiivil. Nii pole juhus, et meie ala vanim selts (tegutses 1792–1940) kandis nime Liivimaa Üldkasulik ja Ökonoomiline Sotsieteet. Selle rüpes leidsid endale koha nii mõisnikud kui ka Tartu Ülikooli teadlased. Sotsieteedi rahastusel ja teadlaste initsiatiivil algas Eesti ala loodusteaduslik uurimine ning sündisid esimesed täpsed kaardid. Enam kui pool sajandit hiljem (1853) sotsieteedi toel sündinud Tartu Loodusuurijate Selts (praegu Eesti Loodusuurijate Selts ehk ELUS) on Eesti auväärseim loodust uuriv organisatsioon.

Eestis praegu tegutsevatest vanim, 1838. aastal rajatud Õpetatud Eesti Selts (ÕES) loodi teisest vaatekohast lähtudes. Valgustusajal tõdeti, et maailmas elab palju erineval arengutasemel rahvaid. Tollal peeti normaalseks küsida, kas neil on tulevikku «valgustatud» rahvastena või peavad nad tsivilisatsiooni rüppe jõudmiseks sulanduma juba «valgustatud» rahvastesse? Algselt ÕESi moodustanud baltisakslased kippusid arvama, et eestlastel on tulevikku vaid siis, kui nad muutuvad sakslasteks. Just seepärast püüdis selts säilitada eesti rahva pärandit ning uurida «väljasurevat keelt». Lõppkokkuvõttes tuli see aga kasuks eesti keele arengule.

Seltsid said eestluse üheks alussambaks

Kodukoha kultuuri ja ajaloo dokumenteerimine sai 19. sajandi teisel poolel moodsaks ja seltsiliikumine baltisakslaste seas massiliseks. Vastukaaluna hoiakule, et eestlaste saksastumine on möödapääsmatu, arenes 20. sajandi algul analoogiline murrang eestlaste ühistegevuses ja seltsiliikumises. Selle kaudu laienes ja tugevnes usk eesti rahva tulevikku kultuurrahvana. Teetähiseks sai 1907. aastal rajatud esimene eestlaste õpetatud selts – Eesti Kirjanduse Selts. EKSi algatatud populaarteaduslike raamatute sari «Elav teadus» on sillana ühendanud keerulisi aegu ja Läänemere randu ning mitu korda teisenenuna toimib praegugi.

Tänu tollaste eestvedajate missioonitundele ja pühendumisele suudeti esimese maailmasõja varemeil rajada Eesti Vabariik. Rahvusriigi üheks prioriteediks oli eesti keele ja kirjanduse areng ning etnograafia edendamine. Erinevalt varasemast sai võimalikuks interpreteerida Eesti ajalugu eestlaste, mitte baltisakslaste või suurriikide perspektiivist lähtuvalt.

Vene keisririigis tegutsesid seltsid peaasjalikult eraannetuste ja liikmemaksude toel. Eesti otsustas toetada rahvusteadusi riigi eelarvest 1925. aastal asutatud Eesti Kultuurkapitali kaudu. Riigi ja teadlaste ühine soov oli saavutada neis valdkondades kiiret edu. Eestikeelseks ja -meelseks kujunenud teadusseltsidel oli oluline ja tänaseni suurelt jaolt adumata roll kõigi Eesti riigi ja rahva aspektide teaduslikul uurimisel, vastava kirjasõna levitamisel ning üldisemalt eestlaste kasvamisel kultuurrahvaks.

Eesti uuringud tippteaduse liitlasena

Paraku jäid mitmed seltsid sõltuvaks riigi rahastusest ning seal, kus raha vaid jaotatakse, on konfliktid kiired tulema. Nii oli see ka esimese vabariigi aegses Eestis, kus toetuste süsteem näis paljudele seltsidele ebaõiglane ning tekitas pingeid. Konfliktide vältimiseks anti 1938. aastal asutatud Eesti Teaduste Akadeemiale õigus kontrollida seltside tegevust. See ei andnud aga kiireid tulemusi ning asjade loomuliku käigu lõikas läbi Eesti inkorporeerimine Nõukogude Liitu.

Nõukogude okupatsiooni ajal oli teadusseltside jaoks praktiliselt ainus võimalus alles jääda liitumine 1946. aastal taasasutatud Eesti NSV Teaduste Akadeemiaga. Nii pääsesid esialgu likvideerimisest ÕES, ELUS ja 1920. aastal asutatud Akadeemiline Emakeeleselts ning Akadeemiline Ajalooselts. Sarnaselt 1930. aastatega said seltsid nõukogude ajal uurimistööks ja nende avaldamiseks vahendeid riigieelarvest. Sel keerulisel ajajärgul olid teadusseltsid justkui nähtamatu laiapõhjaline vundament nii Eesti uuringute säilitamisel kui ka eesti teaduskeele arendamisel ja kasutamisel. Nende mõju ulatus teravalt suurde poliitikasse. Märgilise tähendusega oli näiteks muinsuskaitseliikumise tegevus taasiseseisvumise eel.

Krooniline alarahastatus

Teadusseltsid muutuvad ja uuenevad koos ühiskonnaga. Nende tegevus algab kaasajal faktide, kogemuste ja teadmiste talletamisest, mille baasil liigutakse järjest enam analüüsi ja sünteesi suunas, jõudes tänapäeval eesliiniteaduse piirimaile. Kujunemas on omalaadne ja tugev professionaalse ja nn kodanikuteaduse sümbioos. Paljud riigid peavad kodanikuteadust teadmuse genereerimise ja levitamise üheks kõige suurema potentsiaaliga suunaks ning kavandavad selle finantseerimist riiklikest teadusrahadest paralleelselt ülikoolide ja muude teadusasutustega.

Eesti Teaduste Akadeemiaga assotsieerunud 18 seltsist mitmed täidavad riiklikke või muul moel ühiskonnale olulisi funktsioone. Emakeele Seltsi keeletoimkonnal on vastutus eesti kirjakeele standardi eest koos Eesti Keele Instituudiga. Eesti Loodusuurijate Seltsi arvukad sektsioonid panustavad meie looduse kohta käivate andmete kogumisse, looduskaitse korraldusse, loodusharidusse jne. Eesti Geograafia Selts ja Eesti Kodu-uurimise Selts dokumenteerivad meie maa üksikuid jooni ning koguvad ja hoiustavad mikrotasandist regionaalse tasandini ajaloolise mälu kilde, mille kadumine oleks korvamatu kaotus. Eesti Teaduslik Selts Rootsis toimib kui eesti teaduse eelpost, on aktiivne kontaktide looja ning sidemete hoidja seal töötavate eesti soost teadlastega. Kitsama spetsiifikaga erialaseltsid nagu Eesti Füüsika Selts on oma valdkonna teadushariduse ja teaduse populariseerimise käilakujud.

Kuigi riik toetab teadusseltse praegugi, on seltside tegevus krooniliselt alafinantseeritud, seetõttu ka liikmeskond kokku tõmbunud ning aktiivseid liikmeid on praegu pigem vähem kui 1920.–1930. aastatel. Asjaajamise valdav projektipõhisus ja sellega seonduv ulatuslik aruandlus kulutavad tarbetult aega, pärsivad sisulist tööd ja segavad seltside põhifunktsioonide täitmist.

Siiski katab seltside aukartust äratav võrgustik terve Eesti. Ainuüksi akadeemiaga assotsieerunud seltsides on enam kui 3500 liiget. Neile lisandub ligikaudu 1800 Eesti Inseneride Liitu haaratud spetsialisti. Ligikaudu 5500-pealine huviliste ja spetsialistide korpus on tõenäoliselt suurima potentsiaaliga kodanikuühenduste klaster Eestis. Selle mõju ulatub teadusmõtte peamiste kandjate ülikoolide kõrval paljus kaugemale Eesti piiridest. Mitmete seltside eestikeelsed aastaraamatud kujutavad endast teaduslikult arvestatavate artiklite kogumikke ning on kajastatud rahvusvahelistes teaduskirjanduse andmebaasides. Eelkõige on need aga eesti teaduskeele tugisambad.

Uus rahvusvaheline kontekst

Tõejärgse või tõepõhjatu mõtlemismalli pealetungi ja libateaduse vohamise kontekstis on järsult kasvamas teadusseltside tähtsus faktipõhise maailmapildi säilitajatena. Seltside aktiivsed liikmed on veidi utreeritult teaduspõhise mõtteviisi eelpostid ühiskonnas.

Teadusseltside olulisust rõhutas ka Euroopa Komisjoni teaduse ja innovatsiooni direktoraadi peadirektor Robert-Jan Smits 2017. aasta septembris Euroopa akadeemiate ühenduse ALLEA ja Academia Europaea ühisel aastakoosolekul Budapestis. Tema sõnul on teaduste akadeemiate kaasamine värskelt käivitunud Euroopa Komisjoni teadusnõustamise mehhanismi ühe tuumikkomponendina [1] vaid esimene samm kvaliteetse teadusnõustamise süsteemi poole. Lähitulevikus on kavas süstemaatiliselt kasutusele võtta ka teadusseltsides talletatud kompetents.

Selle ülesande lahendamine võib anda tervele ühiskonna arengule värske perspektiivi. Teadusseltside tegevus on olemuslikult isetekkeline ja peab selliseks ka jääma. Küll aga on meil kõigil võimalik nende tööle hoogu anda ja saavutatut paremini süstematiseerida – kui tagame kodanikuteaduse kvaliteedikontrolli, ühildub see professionaalse teaduse eesmärkidega, rõhutas ajakiri Nature* eelmise aasta novembris. Seltside töö väljund Eestis jääb praegu märkamatuks nii suuremale osale ühiskonnast kui ka poliitikakujundajatele, kuid seda olukorda saab lihtsate vahenditega muuta.

Nii nagu kogu maailmas kombeks, maksavad teadusseltside liikmed üldjuhul liikmemaksu ja panustavad seltsi töösse tasuta. Poleks aus eeldada, et nad kogutud materjali veel oma kulu ja kirjadega toimetaksid, küljendaksid, trükiksid, levitaksid ja tutvustaksid. On igati loomulik, et riik tagab materiaalse toe seltsidele pandud riiklike ja ühiskonnale vajalike funktsioonide täitmiseks, aga ka nende tegevuse omavaheliseks koordineerimiseks ja riigi samalaadsete ettevõtmistega ühildamiseks.

*Heigl, F., Dörler, D. 2017. Time for a definition of citizen science. Nature, 551, 09.11.2017, 168.

[1].Euroopa Komisjoni teadusnõustamise mehhanism (Science Advisory Mechanism ehk SAM,) käivitus 2015. aastal. Selle tuumiku moodustavad seitsmest tippteadlasest koosnev ekspertide rühm (High-Level Group) ja ligi 25 töötajaga teadusnõustamise üksus Euroopa Komisjoni juures. Mehhanismi teine tugisammas on Horisont2020 projekt SAPEA (Science Advice to Policy by European Academies), kuhu on haaratud neli teaduste akadeemiate konsortsiumi ja üleeuroopaline personaalakadeemia Academia Europaea

Loe ka neid

Tagasi üles