Nuiad ja ogad kui kehaosad - kuhu kadusid sabarelvadega loomad?

Kaur Maran
, toimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ankülosaurus
Ankülosaurus Foto: Mariana Ruiz Villarreal LadyofHats / Public Domain

Paleontoloogilistest leidudest on teada mitmeid dinosaurusi, kes said end kaitsta tugevate saba otsa rakendatud nuiade või ogadega. Värske teadustöö näitab esmakordselt sedalaadi moodustiste eeldusi, kirjutab New York Times.

Üks hea näide saba relvana kasutanud dinosaurustest oli eelajalooline hiiglaslik taimetoiduline roomaja ankülosaurus. See muistne loom oli üle kohe kaetud suurte ogadega, kuid tema suurimaks trumbiks võimalike kiskjate vastu oli tema tuge nuialaadne saba. Ühest löögist oleks piisanud, et purustada ka tugevamad luud.

Enesekaitse otstarbelised saba moonded olid olemas paljudel teistelgi tollastel loomadel. Näiteks olid stegosauruse saba varustatud odalaadsete pikkade jätketega, mõnede teiste kohta on aga teada mitmete teravate ogadega kaetud sabad, millega kiskjaid materdati.

Ankülosaurus
Ankülosaurus Foto: Mariana Ruiz Villarreal LadyofHats / Public Domain

Nüüdisaegsete loomade seas selliseid sabamuudendeid aga ei teata. See tekitaski Toronto Ülikooli paleontoloogis Victoria Arbouris ja tema Põhja-Carolina Ülikooli kolleegil Lindsay Zanno’s huvi vaadata, mis sabarelvi kandnud loomi ühendas. Selleks koguti kokku pea 300 teadaoleva tänaseks välja surnud imetaja, roomaja, linnu ja dinosauruse andmed ning lasid arvutiprogrammil välja raalida, mis ühendas sabarelvadega liike.

Vastavalt ajakirjas Proceedings of the Royal Society B ilmunud uuringu tulemustele on sellise kohastumuse arenemiseks vaja, et tegemist oleks suure, vähemalt kaljukitse suuruse loomaga, kes on lisaks sellele ka taimtoiduline ning kelle keha katab paks turvis. Seejuures ei saa aga öelda, et selliste tingimuste kokkulangevus tingimata sabanuia arenemiseni viima peaks – korrelatsioon ei pruugi teatavasti tingimata tähendada põhjuslikku seost.

«Vahet pole, mis ajaperioodist jutt, selline kombinatsioon on igal juhul haruldane,» ütles New York Timesile uuringu üks autoritest Victoria Arbour.

Tõenäoselt arenesid sabanuiad välja järkjärguliselt ning enne nuiade välja kujunemist pidid sabad ise muutuma jäigemaks ja tugevamaks – muidu oleks keeglikuuli raskune sabaots suuremate viibutustega kogu saba hävitanud. Erinevalt tänapäevastest kaitsefunktsiooni kandvate sabadega loomadest olid dinosauruste sabajätked luust.

Uuring ilmus teadusajakirjas Proceedings of the Royal Society B.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles