Uuring: ookeanide surnud tsoonid on alates 1950ndatest kümnekordistunud

Sinivetikate vohamine Läänemerel. Foto: NASA/SIPA/Scanpix

Globaalne soojenemine ja ookeanide saaste on toonud kaasa hiiglaslike merealade lämbumise. Vallanduv nõiaring võib kliimamuutusi veelgi kiirendada, teatas Maailma Majandusfoorum.

Kõige rängemalt on surnud tsoonid mõjutanud suuresti meretööstusest elatuvat Tšiilit. Kaks aastat tagasi tabas selle Lõuna-Ameerika riigi rannikut terve rida nn toksilisi puhanguid. Kõigepealt suri rannikuvetes 23 miljonit lõhet, seejärel uhtus meri Tolténi linna lähistel rannale tuhandeid surnud sardiine. Nendele järgnesid veel surnud karbid, limused, linnud ja isegi mereimetajad.

Selliste surmalainete taga on üle maailmamere levivad surnud tsoonid – piirkonnad, kus soojenev vesi ja inimtekkeliste toitainete nagu lämmastiku üleküllus tekitavad vetikate vohamise, mis imeb taimede suremise järel aga veest ära kogu eluks vajaliku hapniku. Sisuliselt viib see kogu elustiku lämbumiseni.

Värskes uuringus näitavad USA Smithsoniani Keskkonnauuringute Keskuse teadlased aga hirmuäratavat tõsiasja – Tšiilit tabanud mereelustiku suremised on vaid jäämäe tipp. Nimelt tuleb välja, et surnud tsoonide levik maailmameres on alates 1950. aastast koguni kümnekordistunud. Kui varem piirdusid need ennekõike rannikuäärsete vetega, siis nüüdseks on surnud tsoonid levinud ka avaookeanidele. Mudelid näitava, et sama perioodi jooksul toimunud kliima ja pinnavee temperatuuri järsk tõus on surnud tsoonide levikut koguni neljakordistanud.

Surnud tsoonid maailmameres. Sinisega on kujutatud avamere surnud tsoonid, punasega rannikualade omad. Foto: UN Intergovernmental Oceanographic Commission GO2NE working group

Ookeanivee soojenemisel on mitu surnud tsoonide teket soodustavat mõju. Esiteks suurendavad need ookeanivee kihistumist ning takistavad vee segunemist. See omakorda aga vähendab õhuhapniku vee sügavamatesse kihtidesse jõudmist. Teiseks väheneb temperatuuri tõustes ka hapniku lahustuvus vees ning kolmandaks tekib soojades vetes kergemini ka vetikate vohamine ning sellega kaasnev eutrofeerumine.

Surnud tsoonide teke võib aga päästa valla omamoodi nõiaringi, kuna terviklike vetikakooslustega ookeanid on üks põhilistest süsinikku siduvatest ökotoopidest planeedil. Lisaks sellele toimub eal ka pea kolmandik Maa hapniku tootmisest. Kõigele lisaks võib vetikapuhangutega kaasnev anaeroobne lagunemine tuua kaasa ka uute kasvuhoonegaaside nagu CO₂st 300 korda tugevama lämmastikoksiidi heitmete tõusu.

Mõistagi on sedalaadi arengutel lisaks ökoloogilisele ka majanduslikud mõjud. Näiteks tugeva kalapüügisektoriga Tšiilile tõi 2016. aasta toksiliste puhangute rodu kaasa 20-protsendilise lõhevarude vähenemise, hinnanguliselt jäi saamata ligi miljard dollarit müügitulu. Kahtlemata tähendas see paljudele kaluritele ka elatise kadumist.

Uus lootus

Kuigi väljavaade on küllaltki morn, juhivad uuringu koostanud ÜRO töörühma liikmed siiski tähelepanu võimalikele lahendustele. Merealade väljasuremisele on pidurit suudetud tõmmata näiteks Ida-USA rannikul asuvas Chesapeake Bay’s ja ka Thamesi jões Inglismaal. Peamiseks meetmeks on siin karmimad saastepiirangud.

Olulisemate surnud tsoonide vastu võitlemise meetmetena toovad teadlased välja fossiilkütuste kasutamise ja veesaaste vähendamise, kalapüügikeelualade laiendamise surnud tsoonidest põgenevate kalade kaitseks ja laienevate vähese hapnikusisaldusega merealade efektiivsema seire ning uurimise.

«Me saame selle probleemi lahendada,» ütles uuringut juhtinud mereökoloog Denise Breitburg. «Kliimamuutuste peatamine nõuab küll üleilmse ulatusega pingutusi, kuid liigsetest toitainetest tingitud hapnikukaole aitavad kaasa ka kohaliku taseme meetmed. Kliimamuutustega võitlemine võib küll näida hirmutav, kuid see on ookeanide hapnikukao peatamiseks ja pea kõigi meie planeedi elutegevuse aspektide jaoks siiski kriitilise tähtsusega.»