Kanakarja kambakas: kas selline asi on päriselt olemas?

Eesti kana

FOTO: Mailiis Ollino / Pärnu Postimees

Viimase aja kõnepruuki jälgides võib tekkida küsimus, mida peetakse silmas kanakarja kambakast rääkides. On sellel värvikal metafooril tõepõhi taga või on tegemist vaid kujundliku hinnanguga?

Väljend «kanakarja kambakas» pärineb Ken Kesey raamatust «Lendas üle käopesa». Peategelane McMurphy kirjeldab sadistliku õe Ratchedi teraapiasessioone sõnadega: «...bunch of chickens at a pecking party». Kokkuvõtvalt saab seda tõlkida kanakarja kambakaks. Vaimuhaigla õde Ratched ässitas grupiteraapias patsiente üksteise vastu üles, maandades nõnda oma võimuiha.

McMurphy viitab kodulindude kombele teineteist nokkida. Tema sõnul hakkavat kanad oma liigikaaslase vigastusi nokkima ning mõnikord minevat asi nii hulluks, et kanad tapavad ohvri ära. Selle rüseluse käigus saab mõni teine kana kindlasti vigastada ning kogu vastik protsess kogub niiviisi tuure. McMurphy järgi võivat kanakari end paari tunniga surnuks kakelda.

Kaader filmist «Lendas üle käopesa»

FOTO: Scanpix

Kas tegemist on värvika kujundiga või on sellel ka tõepõhi all? Iga kanade ja teiste kodulindudega kokku puutunud inimene teab, et neil tõesti esineb komme üksteist nokkida. Enamasti ei ole see muidugi nii hävitav, kui me kirjandusest teame. Kanade ja teiste kodulindude sotsiaalsetes struktuurides on üksteise nokkimine normaalne nähtus. Läbi omavahelise jõuproovimise ja kerge vägivalla pannakse paika toitumise järjekord. Sellest tuleb ka ingliskeelne väljend «pecking order», mida kasutatakse kujundlikult igasugu hierarhiate kirjeldamiseks. Kodulindudel on täheldatud peamiselt nelja sorti agressiivset nokkimist, mis võivad viia tõsisemate vigastusteni ja vahel ka surma ning kannibalismini.

Kanad nokivad üksteist ülepinge tõttu

Kloaagi nokkimine esineb peamiselt munejatel kanadel. Kõige rohkem on sellist käitumist täheldatud kommertskanalates. Munemise tõttu võib osa kana emakast prolapseeruda ning taandub kehasse alles mõne aja pärast. Kanad, kes elundi väljavajet märkavad, võivad hakata äsja munenud kana kloaaki nokkima. See lõppeb pahatihti kana siseelundite tõsiste vigastustega ning nokkijad kanad kipuvad vigastatud elundeilt ära rebitud tükke ka ära sööma.

Noorte kodulindude hulgas esineb nõndanimetatud varbanokkimist. Ebameeldiva tähelepanu objektiks on kaaslaste jalad. Ei ole täpselt kindel, mis seda põhjustab. Täheldatud on seost kanade adrenaliininäärme suuruse ja varbanokkimise vahel. See annab alust oletada, et varbanokkimist põhjustab ründajate stressitase.

Kanadel ja teistel kodulindudel on komme nokkida ka neid asju, mis neile uudsed ja huvitavad on. Seega kipuvad ilma harja, loti või jalasulgedeta linnud nokkima oma suguvendi, kellel need tunnused esinevad. Kahjuks võib see viia vigastuseni, mis omakorda suurendab lindude soovi asja lähemalt uurida. Bioloogid on kirjeldanud juhtumeid, kus ilma harjata linnud rebivad harjadega isenditelt kehaosi ära. Sama kehtib ka teiste eripärade kohta.

Kõige agressiivsem lindude komme on sulgede ehk keha nokkimine. Kodulinnud hakkavad mitmesugustel põhjustel oma kaaslaste selja- ja sabapiirkonda nokkima, rebides küljest sulgi ning põhjustades vigastusi. Tõsi on, et juba olemasolev vigastus võib saada sellise vihase tähelepanu objektiks. Kui üks lind on nokkimisega alustanud, siis löövad ka teised kampa. Enamasti jõuavad linde talitavad inimesed vahele ning peale paari vigastust ei juhtu midagi hullemat. Esineb ka juhtumeid, kus pärast ühe linnu surnuks nokkimist asutakse kollektiivselt pikemat vahet pidamata uue ohvri kallale.

Kodulindude seas esineb pidevat nokkimist

Kodulindude komme oma kaaslasi kergelt nokkida on täiesti normaalne sotsiaalne nähtus. Üleliiase agressiivsuse põhjuseks peetakse loomade kõrget stressitaset. Mida kehvemates tingimustes linnud elavad, seda tõenäolisemalt läheb nende vahel kismaks. Täheldatud on nii valguse hulga, toidu kvaliteedi ning ennekõike vaba ruumi mõju kodulindude raevukusele. Mida vähem ruumi lindudel on, seda tõenäolisemalt nad üksteisega pahuksisse lähevad, leiavad bioloogid.

Lahendusi on mitu. Levinud nokkade lõikamine on kaunis äraspidine lähenemine. Lindude elust mitte ei eemaldata stressoreid, vaid lihtsalt nende võime oma nokaga märkimisväärset kahju teha. Kahjuks põhjustab nokkade lõikamine lindudele arvestatavat valu ning võib hoopiski tõsta ebameeldiva pinge taset loomade elus. Asjatundjad peavad heaks lahenduseks anda lindudele rohkem ruumi ning pidada eri tõugu ja liiki linde üksteisest eraldi.

Kuigi «kanakarja kambakad» esinevad pinges lindude hulgas, ei saa me sellest teha järeldusi inimeste kohta. Metafoor ei kandu sääraselt inimestele üle. Nendel sõnadel on siiski tugev hinnanguline ja stereotüpiseeriv maik. Kesey kirjandusklassikasse kuuluvast teosest pärinev kujund on vaid metafoor ning kuigi mõnes olukorras tabav, on seda kasutatud kaunis sobimatult.

Loe ka neid

Tagasi üles