SUUR LUGU: Postimees esitleb - kolme teadusharu koostöös sündis uus pilt eestlaste kujunemisest

Eesti Vabariigi aastapäevaks kolme teadusharu koostöös valminud uus seletus läänemeresoome rahvaste tekkest viitab ühe olulise väljarände keskmena Põhja-Eestile, kuhu olid jõudnud Volga äärest teele asunud, teel baltlastega segunenud ja Daugava kaudu praegusesse Eestisse jõudnud väljarändajad.

Graafik: Allan Triik

Eestlaste pärinemislugu on aegade jooksul korduvalt ümber kirjutatud, tihtipeale teaduslike teadmiste paranemise, teinekord aga ka parasjagu valitseva ideoloogia mõjul. Me teame, et erineme valdavalt indoeuroopa keeli kõnelevast Euroopast emakeele poolest, lisaks on geeniuuringud näidanud, et meie elukoodis on rohkem vanu ja väga vanu küttidelt-korilastelt pärinevaid geene kui ühelgi teisel nüüdisaegsel Euroopa rahval.

Vast kuulsaim teooria eestlaste pärinemise kohta on Lennart Meri populariseeritud 5000-aastase siin paiknemise teooria. Enne seda valitsenud baltisakslaste gooti teooria pajatas ajaarvamise algul siia jõudnud germaani rahvastest, kes lõid siin rikka ainelise kultuuri. Hiljuti soome keeleteadlase Kalevi Wiiki eesti keeleski ilmunud teos «Eurooplaste juured» räägib aga peagi pärast liustikujää taandumist (ligi 10 000 aastat tagasi) Eesti ala asustanud soome-ugri hõimudest.

Vahepeal on muinasaja rahvastikku kompavad teadused – arheoloogia, ajalooline keeleteadus ja geneetika – aga jõudsasti edasi arenenud, uusi teadmisi omavahel kohendanud, mõned varasemad kinnisideed ümber lükanud ning jõudnud uue ja täpsema käsitluseni Eestimaa asustamise ja siinse rahva tekkimise ehk etnogeneesi kohta. Tartu Ülikoolis on sündinud arheoloogia, geneetika ja lingvistika sidusuuringute kolleegium, kuhu kuuluv arheoloogiaprofessor Valter Lang avaldas hiljuti uue käsitlusega põhjaliku monograafia «Läänemeresoome tulemised» (vaata kõrvalloost).

Kolm uut teadmist eestlaste pärinemisest

  • Läänemeresoomlased jõudsid Eesti aladele esimesel aastatuhandel eKr.
  • Pärast baltlaste ja põhjarannikul elanud germaanlastega segunemist kujunes Põhja-Eestist oluline rahvastiku väljarände keskus.
  • Ligikaudu 2000 aastat eKr algav väheste muististega periood viitab tõsiasjale, et enne soome-ugri rahvaste sisserännet leidis siinmail aset arvestatav rahvastiku vähenemine.

Et eestlaste päritolu uuemas seletuses selgust saada, istusime kolleegiumi mõne liikmega TÜ soome-ugri raamatukogus ja arutasime, kuidas uue lähenemiseni jõuti.

Arheoloogia, geneetika ja lingvistika sidusuuringute kolleegiumi liikmed (vasakult) geneetikud Kristiina Tambets ja Richard Villems, arheoloog Valter Lang, keeleteadlane Karl Pajusalu ja geneetik Mait Metspalu.

FOTO: Margus Ansu / Postimees / Scanpix

«Miks ei ole [monograafias kirjeldatud teooriast] varem räägitud, sõltub suuresti sellest, milline käsitlusviis parajast valitsenud on. Kuni valitses näiteks kammkeraamika teooria, ei olnud näiteks tarvis kuigi pikalt ühelgi hilisemal rahvaste liikumisel peatuda – kõik oli ju niigi paigas ning igasugune uus materjal tõlgendati kohaliku tähtsusega asjaks,» ütles üks uue teooria eestkõnelejaid professor Valter Lang.

Geneetik ja akadeemik Richard Villems.

FOTO: Margus Ansu / Postimees / Scanpix

Aja jooksul on teadusharud aga arenenud – kunagine muinasteadus on küpsenud arheoloogiaks, keeleteadus on leidnud uusi meetodeid ja kunagine füüsiline antropoloogia on kujunenud kiiresti arenevaks populatsioonigeneetikaks.

«Õnneks ei saa päris lihtsameelseid üheülbalisi mustreid enam müüa,» ütleb populatsioonigeneetik, üks Tartu molekulaarbioloogia koolkonna kujundajaid, akadeemik Richard Villems ja muigab. «See ei tee küll asja lihtsamaks, aga kui kõik oleks selge, siis oleks ka meie töö ju valmis.»

Läänemeresoomlaste põlvnemise kirjeldus jätkub allpool.

.


Kolm teadusharu ühendavad jõud

Kuidas uurida tuhandeid aastaid tagasi, ammu enne kirjalike märkmete aega toimunud sündmusi? Millest peaks rahvuse tekke uurimine alguse saama? Kes teemasse vähegi süveneb, mõistab peagi, et tegemist on äärmiselt keeruka ja kompleksse uurimisteemaga. Kuivõrd rahvus kui selline on ennekõike siiski kultuuriline nähtus, saab uurimine suures jaos alguse keeleteadusest. Seda tunnistavad kõik hiljuti loodud kolleegiumi liikmed.

Keeleteadus

Keeleteaduse roll etnogeneesi uurimisel saab alguse uuritava rahva defineerimisest, millele järgneb keelesidemete kirjeldamine ning keelepuu loomine.

«Eks kogu ettevõtmine lähtub keeleuuringutest, kuna keel defineerib tänapäeva etnost (rahvust – K. M.) ilmselt kõige käegakatsutavamalt. Grupid, kelle kohta küsimusi küsitakse, eristuvad teistest ikka keele põhjal. Küll võib hiljem selguda, et grupp ei ole näiteks geneetiliselt [ühtne] või on hoopis eri keeli rääkivad grupid geneetiliselt väga sarnased,» tunnistas keeleteaduse käimalükkavat jõudu geneetik Mait Metspalu.

«Teisest küljest on keeleteadus aga kronoloogia poolest kõige ebakindlam,» selgitas keeleteaduse panust ja kitsaskohti Tartu Ülikooli eesti keele ajaloo ja murrete professor Karl Pajusalu. «Peame tegema palju võrdlevat ajaloolist uurimist – kõrvutama eri keelte sõnu ja vorme. Mitte-soomeugri sõnu on eesti keeles vähemalt pool, aga see on ka Euroopa keskmine. Etnose määrab küll keel, aga etnos ise on üsna uus ja sisaldab palju omavahel põimuvaid komponente.»

Arheoloogia

Nagu tunnistab professor Valter Lang, on arheoloogiale etnogeneesi uurimisel osaks saanud nii häid kui ka halbu aegu. Näiteks valitses omal ajal arusaam, et iga materiaalse kultuuriga – olgu siis teatud tüüpi pottide või kirveste valmistamine – pidi kaasnema ühtne keel ja enesetunnetus. Hiljem on kujutletav pendel kõikunud aga teise äärmusse.

«Lääne arheoloogias oli 20. sajandi teisel poolel levinud arusaam, et etnogenees ei ole üldse arheoloogia teema, kuna arheoloogia ei saa kaasa rääkida selles, mis keelt teatud potte või odaotsi valmistanud inimesed rääkisid,» tõi Lang näite.

Nii uue kolleegiumi töös kui ka oma värskes monograafias lähtub ta siiski arusaamast, et teatud esemetüüpide valmistamine ja levimine näitab nii mõndagi inimgruppide omavahelisest läbikäimisest ja liikumisest.

Geneetika

Geneetika roll rahvaste kujunemise uurimisel on teha kindlaks erinevused geneetilisel maastikul – tuvastada omavahel sarnasemad genoomid ja rekonstrueerida neid kandvate gruppide areng, segunemine ja lahknemine. Seejärel saab hakata vastama kitsamatele küsimustele, nagu kas keel ja geenid käivad käsikäes.

Populatsioonide suguluse kindlaks määramiseks on geneetilise mitmekesisuse võrdlemise kõrval viimastel aastatel hakatud aina enam uurima vana DNAd ehk arheoloogilistel väljakaevamistel leitud inimjäänustest eraldatavat pärilikkusainet. See võimaldab näidata, millal on populatsiooni lisandunud uut geneetilist materjali, ehk millal on toimunud segunemine teistsuguseid geene kandvate rahvastega.

«Vana DNA uuringud on toonud kaasa selle, et arheoloogia uurimisväljale on taas jõudnud migratsioon. Vahepeal oli see põlualune teema – eeldati, et kõik muutused toimusid rändeta, pigem kohapealse arengu tulemusel. Nüüd julgeme aga taas sel teemal kaasa rääkida,» kirjeldas DNA uuringute mõju teistele muinasaega uurivatele teadusharudele arheoloogiaprofessor Valter Lang.

«Mõnes mõttes on asi tõepoolest niimoodi, et keeleteadus ja arheoloogia võivad püstitada teooriaid, aga meie saame kontrollida, kas geenid seda toetavad,» täpsustas geneetikute rolli Eesti Biokeskuse evolutsioonigeneetik Kristiina Tambets.


Uus käsitlus

Kuigi uus eestlaste pärinemise teooria jõuab avalikkuse ette esimest korda, on see teadlaste siseringis küpsenud juba aastaid. Kui TÜ doktorant Lehti Saag koos kolleegidega Eesti Biokeskusest avaldas suvel uuringu, mis lükkas ümber 5000 aasta taguse Uurali algkodust Läänemere kaldaile jõudmise, tõdes professor Lang Postimehele antud intervjuus, et eriti üllatav selline tulemus ei ole – pigem toetas uuring valmiva uue käsitluse järeldusi.

Esimest korda rääkis Lang uuest teooriast teistele läänemeresoome etnogeneesi uurijatele 2015. aasta fennougristide konverentsil Oulus. Tänavu 26. jaanuaril avalikult esitletud monograafia «Läänemeresoome tulemised» on aga esimene uut käsitlust tutvustav publikatsioon. Lääne-Uuralist lähtunud sisserändest ei pääse küll selleski, kuid läänemeresoomlaste rändamine, segunemine ning uute rahvuste kujunemine joonistuvad välja senisest selgemalt ja üksikasjalikumalt.

Vaevalt teadlaste töö eestlaste päritolu uurimisel nüüd läbi on – näiteks geneetikutel on mitme perioodi uurimine veel pooleli. Vahekokkuvõttega Eesti Vabariigi 100. aastapäevaks nõustusid siiski kõik asjaosalised.

Niisiis, kuidas me siia saime?

Kiviaeg – esimesed kütid-korilased

Esimesed inimesed saabusid Läänemere idakaldale, sh Eesti aladele keskmisel kiviajal ehk mesoliitikumis, tõenäoselt 8700 aastat eKr ennekõike lõunast ja kagust. Rahvaarvu kasvades eristusid siin materiaalsed kultuuri- ja asustuspiirkonnad.

Keskmisest kiviajast on pärit esimene teadaolev Pulli asulakoht Pärnumaal. Nii sealt kui ka teistest mesoliitikumi kultuuri Kunda etappi kuulunud leiukohtadest on leitud palju ainelist: ahinguid, jäässe augu lõhkumiseks kasutatud tuuraotsasid, naaskleid ja kivikirveid, mis viitavad kalapüügile ja hülgejahile peamise elatusallikana.

Sama vanu inimjäänuseid Eesti pinnalt aga leitud ei ole. Meile lähimad varased inimluud pärinevad Põhja-Lätist Zvejnieki kalmistult ja Karjalast. Nende põhjal tehtud vana DNA uuringud on näidanud, et siinkandis elanud inimesed olid väga sarnased mujal Euroopas tollal levinud küttide-korilastega, kes asustasid maad Portugalist Uuraliteni. Samas jaguneb seegi grupp ida-lääne teljel geneetiliselt kaheks ning tollased Balti aladel elanud kütid-korilased jäid Lääne-Euroopa grupi idapiirile – Karjalast pärit luudest eraldatud pärilikkusaine kannab pigem ida grupi geene.

Keskmise kiviaja lõpus hakkas aga domineerima Narva kultuur (ehk etapp), millega seostatakse juba esimesi keraamikajäänuseid. Nime sai kultuur selle vanima asulakoha järgi Narva jõe kaldal Riigiküla IV asulas (5000 eKr). Selle kultuurikihi leidudega asulakohti on Eestis teada üle 25, neist valdav osa asub veekogu ääres ja neist suur osa mererannal.

Narva kultuuri potikillud TLÜ arheoloogia teaduskogus.

FOTO: Liis Treimann / Postimees / Scanpix

Kammkeraamika kultuur

Järgmine suurem sisseränne idast toimus nii arheoloogiliste kui ka geneetiliste andmete põhjal tõenäoselt neoliitikumis ehk nooremal kiviajal 3900 aastat eKr, mil Eesti aladele jõudis kammkeraamika kultuur. Jäädi küll küttideks-korilasteks, kuid tollest ajast leitud luujäänuste pärilikkusaine analüüs näitab, et meie aladele oli nihkunud pigem ida küttide-korilaste populatsioon. Luusäilmeid uurinud geneetikute kinnitusel tundub, et pikaajalist geneetilist jälge tänapäeva eestlastele sellest siiski ei jäänud.

«Kammkeraamika idast tulekuga kaasnenud sisserändest on räägitud juba 80–90 aastat ning mingist hetkest alates hakati seda seostama soome-ugri sisserändega. Uute andmete põhjal näib aga, et see ei vasta päris tõele. Kui geneetikasse ei jäta kammkeraamika märkimisväärseid jälgi, siis arheoloogias elab see veel mõnda aega uutes keraamikatraditsioonides ning kaob alles 1700–2000 aastat eKr,» selgitab professor Lang.

Kammkeraamika pott TLÜ arheoloogia teaduskogus.

FOTO: Liis Treimann / Postimees / Scanpix

Kultuurile ja ka sisserännanud inimgrupile nime andnud potikillud olid voolitud laiadest savilintidest ning kaunistatud kammitaolise eseme abil. Sellist keraamikat valmistanud rahval olid juba olemas nelinurksed viilkatusega majad.

Koos geoloogidega on arheoloogid tuvastanud, et mitmed praegusel sisemaal paiknevad asulad asusid omal ajal hoopis rannajoonel – pärast jääaja lõppu on maa ju pidevalt kerkinud –, mis näib viitavat valdavalt veeäärsele eluviisile. Tollastest keraamilistest pottidest on leitudki märke kala kasutamise kohta toidulaual, samas on aga leitud viiteid algelisele põllumajandusele.

Nöörkeraamika kultuur

Järgmine oluline sisseränne toimus ligikaudu 2800 aastat eKr, mil Lõuna-Euroopa stepialadelt siirdusid põhja poole sealse mõjuka Jamna ehk aukhaudade kultuuri hõimude järglased. Kuivõrd Jamna kultuuri kandjaid peetakse suuresti ka võimalikeks tänapäeva indoeurooplaste esivanemateks, võib oletada, et tollal Läänemere idarannikunigi jõudnud rahvad võisid kõneleda varaseid indoeuroopa keeli.

Siinkohal on aga tähelepanuväärne, et Eestisse jõudsid põllupidajad oluliselt hiljem kui mujale Euroopasse – Lähis-Idast alanud ja peaaegu kogu ülejäänud Euroopasse põllumajanduse toonud laine siia ei jõudnudki. Meile maaharimise toonud nöörkeraamika kultuur oli aga hoopis perioodil 3300–2600 eKr tänapäeva Ukraina aladel arenenud mõjuka Jamna kultuuri «pikendus».

Eestis levima hakanud nöörkeraamika kultuuri tulekuga kaasnenud põllumajanduse ja loomapidamise tõendite hulka loetakse muu hulgas näiteks nöörkeraamikute pottidest leitud piima hoiustamise jäljed, mis viitavad peamiselt lammaste ja kitsede pidamisele.

«Uuringutest on selge, et koos uue materiaalse kultuuriga tuli meile suures koguses uusi geene ja seega uut rahvast. Kui palju inimesi tuli, on muidugi diskussiooni küsimus,» selgitab professor Lang.

Üks lahtistest otstest ongi küsimus, kui palju inimesi tuli. Mait Metspalu sõnul on täpse hinnangu andmine küll keerukas, kuid laias laastus võib teatud mööndustega öelda, et nöörkeraamikutelt on eestlased saanud umbes poole oma geenidest.

Kuidas said nöörkeraamikud aga nii jõudsalt levida? Metspalu sõnul on see üks tolle perioodi suurematest mõistatustest: kuidas said uued inimesed nii kiiresti juba asustatud maale levida? Võimalik on nii vallutusretk, teatud geenide levikut soosiv sooline valik või ka enne sisserännet siinmail elanud rahvaste muul põhjusel hääbumine.

«Arheoloogias oleme näinud väga huvitavat järjepidevust asustuse arengus üle pikkade aastatuhandete. Hoolimata kultuurimuutustest on selge, et uued inimesed tulevad asustatud punktidesse, mitte ei lähe metsa raadama. Seetõttu on asustusmuster muutustest hoolimata suuresti samaks jäänud,» toob professor Lang välja asulakohtade kultuure ühendava rolli.

Asustuse katkestus

Oma monograafias toob professor Lang välja uudse tõdemuse, et kord asustatud alad võivad vahel haiguste, kliimamuutuse või muude loomulike faktorite mõjul pikaks ajaks peaaegu inimtühjaks jääda. Näib, et just nii juhtus ka meie aladel ligi 2000 aastat eKr.

«Kammkeraamika, hiline kammkeraamika ja nöörkeraamika kultuur on esindatud küllaltki järjepidevalt, asustuse katkestustest me ei tea. Ühel hetkel kaovad need aga ära ja 600–700 aastast leidub muistiseid väga vähe. Rahvast kindlasti oli, aga selgeilmelist kultuuri ei tekkinud, asustusüksused olid suhteliselt väikesed ning ka keraamikat valmistati täiesti märkamatutes kogustes,» selgitab Lang. Richard Villemsi sõnul on sedalaadi rahvaarvu vähenemist samal perioodil tõdetud mujalgi Euroopas Soomest Kreekani.

Eesti aladelt on sellest ajast teada juhuleide, mida liigitatakse sellesse aega kuuluvaks tihtipeale lihtsalt seetõttu, et neid ei osata mujale määrata.

Ränne Volga keskjooksult läände

Peaaegu tühjaks jäänud maa oli suurepäraseks vastuvõtjaks tänapäeva Moskva tagant liikuma hakanud Lääne-Uurali hõimudele. Tõsi, rahvaid ei pane kunagi liikuma vaba maa mujal, vaid pigem miski, mis neid oma kodukohast ära ajab. Piirkond, kust läänemeresoome aluseks saanud rahvas tookord rändama hakkas, on väljarände keskmena mänginud rolli mitmes ajaloolises rahvarändes.

«See Volga-Oka-Kama piirkond (nimetatud sealsete veeteede järgi – K. M.) on väga huvitav, kuna sealt on läbi aastatuhandete leidnud aset mitu suurt väljarännet – piirkond on tootnud pidevalt demograafilist ülejääki ning ligi 1000 aastat eKr hakkas sealt levima keraamikat lääne poole,» kirjeldab Lang Uurali rahvaste lääne poole levimist.

«Õnneks ei saa päris lihtsameelseid üheülbalisi mustreid enam müüa. See ei tee küll asja lihtsamaks, aga kui kõik oleks selge, siis oleks ka meie töö ju valmis.» - Richard Villems

Väljaränne toimus kahes etapis. Esimene, teisel aastatuhandel eKr vallandunud laine liikus algkodust loodesse, mööda Loodeväila, ning jõudis välja tänapäeva Karjalasse ja Kesk-Soome. Aja jooksul kujunes osast nendest inimestest välja saami rahvus.

Teine, lõpuks Eestissegi välja jõudnud rändelaine, liikus aga mööda Volgat üles, edasi Dnepri ülemjooksule (kus puutus lähedalt kokku seal elanud alg-balti hõimudega) ning sealt juba Väina jõele (tänapäeval tuntud pigem lätikeelse nimega Daugava), mida mööda jõuti välja Läänemere rannikule.

Edelaväila mööda liikumine ongi Langi ja kolleegide teooria üks uudsemaid lähenemisi.

«Varem on Volga aladelt tulemist seostatud kogu aeg Loodeväilaga – see ühendustee on arheoloogias juba ammu välja joonistunud. Edelaväila mööda saabumise võimalust sundis meid otsima ennekõike mitut tüüpi arheoloogiline materjal, mis on levinud Volgalt Dnepri ülemjooksule, sealt Väinale ning siis mööda Väinat edasi,» kirjeldab Lang tollal toimunud rännet. Tema sõnul ei olnud varem lihtsalt vaja teist teekonda otsida, sest eeldati, et läänemeresoomlased olid siia jõudnud juba 5000 – 10 000 aastat tagasi. «Kui võtame arvesse, et ühel hetkel tekkis asustuses tühimik, pärast seda aga ilmusid uued inimesed, siis viitavad märgid selgelt idast tulnud rahvamassile.»

Kuigi geneetikud ei ole sellist rännet veel kinnitanud, klapib see siiski tõsiasjaga, et nüüdisaegsed eestlased on lätlaste ja leedukatega oluliselt sarnasemad kui näiteks soomlastega, nõustub geneetik Mait Metspalu.

Lingvistilised tõendid näitavad aga, et just sellest perioodist peaksid pärinema kõikides läänemeresoome keeltes levinud sajad balti laensõnad nagu põrm (berma-), keris (keri-), kirst (kirstas), lava (lāvā) või suund (suntā). Tõenäoselt toimus rände jooksul mõningane segunemine baltlastega – sellele viitab see, et paljud neilt laenatud sõnad kirjeldavad tihedaid perekondlikke suhteid. Kasvõi sõna «tütar». Meist ida pool asuvatel soome-ugri rahvastel on balti laensõnu Karl Pajusalu kinnitusel aga väga vähe.

Nagu kirjutab oma monograafias Valter Lang, ei olnud tollal aga tegemist veel kaugeltki äratuntava läänemeresoome keelega, vaid pigem tugeva «balti aktsendiga» lääneuurali murdega.

Esimesena lahknesid tekkinud uuest läänemeresoome rahvast lõunaeestlased, mis teeb Lõuna-Eesti keelest ühe vanema läänemeresoome keele. Tõenäoselt säilisid neil mööda Edelaväila sidemed idapoolsete rahvastega. Keeleteadlase Karl Pajusalu sõnul annavad sellest tunnistust näiteks sellised sõnad, nagu «tsura» – karjapoiss.

«Lahknemine võis aset leida veel enne ajaarvamise vahetumist. Järgmisena pidi hargnema liivi keel – liivlased olid toona läänemeresoomlased, kes püsisid koos Liivi lahe ääres,» selgitab Pajusalu.

Kivikirstkalmed Rebalas.

FOTO: Helin Loik / Ehitaja / Scanpix

Põhja-Eestis kohtusid sisserändajad sinna ligi 1200 aastat eKr ilmunud varaste germaanlastega, kes rajasid Rebalast ja mujalt tuttavaid kivikirstkalmeid ja põllutüüpe, millesuguseid on teada ka mitmelt poolt Skandinaaviast.

Rannikul elanud germaanlastest tuli eesti (ja hiljem soome) keelde terve hulk ennekõike merenduse ja põllundusega seonduvaid varagermaani laene, nagu «põld», «juust», «kaer», «lammas», «leib», «laev», «puri», «hüljes», võib-olla koguni sõna «meri» ise. Tõenäoselt kaks rahvagruppi aegamööda sulandusid ja nii sugenes hilisematesse läänemeresoomlastesse ka väike kogus germaani päritolu.

Varased läänemeresoomlased ei jäänud siinmail pidama, vaid ületasid Soome lahe. Üks grupp sisserännanutest jõudis Lõuna-Soome kaudu koguni Ida-Rootsi, kuid segunes seal tõenäoselt kohaliku elanikkonnaga.

Väljaränne Põhja-Eestist

Põhja-Eesti kujunes esimese aastatuhande teisel poolel eKr omamoodi uueks läänemeresoomlaste kasvulavaks – rahvaarv tõusis ja ka materiaalne kultuur mitmekesistus. Varasemad germaanlastele iseloomulikud kivikirstkalmed asendusid tarandkalmetega ning Virumaa kujunes rooma rauaajal jõukuse ja õitsengu keskmeks. Lõuna-Eestist oli piirkond eraldatud raskestiläbitavate soodega ja nii arenesid ka lõuna- ja põhjaeesti keel eraldi radu pidi.

8.–5. sajandist eKr pärinevad tarandkalmed Kunda lähistelt. Kaks uuritud mehematust olid stabiilsete isotoopide (Sr) analüüsi tulemuste järgi immigrandid ja vana DNA alusel omasid Y-kromosoomi haplogruppi N3a.

FOTO: Valter Lang

Ajaarvamise esimese aastatuhande esimeses pooles hakkasid tarandkalmetega seotud läänemeresoome kultuur ja keel levima Põhja-Eestist kõigepealt Kesk-Eestisse, siis aga üle lahe Soome, seejärel Loode-Eestisse ja neljanda sajandi lõpuks Lääne-Eesti saartele. Aja jooksul eristus igas uues piirkonnas oma keel ja kultuur.

Üle Soome lahe rännanud läänemeresoomlased kohtusid sisemaale jõudes enne neid Loodeväila pidi tulnud saamidega, kes võtsid suuresti üle uue, Põhja-Eesti juurtega keele. Sarnaseid asju toimus ka tänapäeva Peterburi aladel. Sellistest kombinatsioonidest arenesid hilisemad hämelased, savolased, karjalased, isurid ja vadjalased.

Mis hetkest aga võib öelda, et eestlased kui rahvus on tekkinud? Etnogeneesi kolleegiumi liikmete sõnul on see ennekõike filosoofiline küsimus: mida me üldse saame rahvaks pidada? Vastus sõltub eeskätt sellest, kuidas inimesed end ise määratlevad.

«Vaatame näiteks muinasaja lõppu – tollal olid meil selgelt erinevate murdekeelte ja identiteetidega maakonnad. Sakala ja Ugandi erinesid põhjapoolsetest maakondadest üsna põhjalikult, kuigi sedajagu nad end vast ühtsena määratlesid, et näiteks Läti Hendrik nimetab põhja- ja lõunaeestlasi koos, saarlasi aga eraldi. Samamoodi on tal eraldi liivlased, kuigi nemadki olid tegelikult põhjaeestlaste ja saarlastega keeleliselt üsna sarnased,» toob professor Karl Pajusalu näite.

Koguteos läänemeresoomlaste tulemistest

Siin on arheoloogide, keeleteadlaste ja geneetikute tehtud tööd läänemeresoomlaste tekke uurimisel käsitletud vaid pinnapealselt. Kes teema vastu lähemalt huvi tunneb, võtku kätte Valter Langi värske monograafia «Läänemeresoome tulemised», milles autor annab loo edasi oluliselt detaili- ja nüansirohkemalt.

Valter Langi koguteose «Läänemeresoome tulemised» kaas.

FOTO: Valter Lang

Lisaks nüüdisaegse ajalookäsitluse tutvustamisele kirjeldab Lang  monograafias varasemaid teooriaid ja konteksti, milles need sündisid.

Tulemise diskursus on autori käsitluses laiem tavapärasest, hõlmates peale ruumilise ja ajalise kulgemise ka sisemist muutust, kellekski saamist. Sest etnogenees, rahvaste kujunemise protsess, ei tähenda ju üksnes rändeid ühest paigast teise, vaid samavõrd ka paljusid teisi muutumisi, nagu bioloogiline ja kultuuriline segunemine, keelelaenud, keelevahetus jms. Tegu on väga keerulise ja dünaamilise nähtusega, mille analüüs peaks pakkuma huvi kõikidele meie rahva kujunemisloost huvitatuile.

Populaarne

Tagasi üles