Valgetähe pälvinud Daniele Monticelli: eestlane elab metsa ja mere piiril

jaga E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Professor Daneiele Monticelli

FOTO: Peeter Langovits / Postimees/Scanpix

Valgetähe VI neljanda klassiga austatud Tallinna Ülikooli professor Daniele Monticelli rääkis Postimehele, et Eesti inimesed on paindlikumad, hubasemad ja üllatuslikult lihtsamad suhtlejad, kui professori rahvuskaaslased itaallased.

Paarkümmend aastat Eestis elanud Monticelli meelest on eesti elu hubasem ja paindlikum kui tunduvalt vanema kultuuriga Itaalias. Kuid sellel on ka varjukülg. Eestlased kipuvad olema ebamäärasemad, ebalevamad kui vanema ja inertsema kultuuriga itaallased. Eesti inimesed peavad oma kultuurilise dünaamilisuse tõttu tihti ennast uuesti leiutama, endale uusi rolle välja mängima, mis võib põhjustada teatavat sotsiaalset ängi.

Monticelli on itaalia keelde tõlkinud Lennart Meri eestlaste ajalugu ja loomust käsitleva teose «Hõbevalge». Monticelli sõnul joonistub Meri mõtete ja Valdur Mikita metsaarutluste vahel huvitav kontrast, mis kirjeldab kujundlikult eestlaste mõttelist asupaika kahe suure looduskeskkonna vahel. Mikita kirjeldustes me oleme metsarahvas, kes vaikselt puude vahel ringi müttab. Kuid Meri arusaamade järgi on eestlane ja tema kultuur hoopis tugevamalt seotud mere- ja veeteedega.

Monticelli, kes on palju mõtisklenud ka metsa olemuse üle, rõhutab, et tänases looduslikus olukorras ei saa alatähtsustada metsa ökoloogilist rolli. Kuigi ka metsal on meie kultuuris ja majanduses tähtis roll, siis muutuvat maailma arvesse võttes ei saa me unustada metsa kui looduskeskkonda.

Mingis mõttes me asumegi hetkel valiku ees ja piiri peal, rääkis Monticelli. Eestlasel on valida kas veeteede või metsaradade vahel. Piiri peal olemine annab küll palju võimalusi, piiripealne areng on kõige dünaamilisem ja hoogsam, ent see teeb olemise ka raskeks. Piiril püsimise väljakutse võib seletada ka Eesti inimeste endasse sulgumist, meil pole välja kujunenud kindlat positsiooni siin- või sealpool piirjoont ning seega tuleb ennast kaitsta.

Monticelli on teenetemärgi saamisest meeldivalt üllatunud ning peab seda suureks auks. Eesti on talle kallis kodumaa ning Monticelli ei vaata siinset elu võõra pilguga vaid kui oma inimene. Monticelli sõnul on väärtuslik, et tunnustatakse ka neid inimesi, kes vahetevahel võtavad endale hädavajaliku ühiskondliku kriitiku rolli.

Monticelli töötab Tallinna Ülikoolis itaalia uuringute professorina ja õpetab keelefilosoofiat, maailmakirjandust, tõlkeuuringuid ja romanistikat. Monticelli kaitses doktoritöö semiootikas Tartu Ülikoolis 2008. aastal.

Tagasi üles