Uuring: käesoleva sajandi keskpaigaks on päike tunduvalt jahenenud

2014. aastal tabatud ülisuur päikeseplekk

FOTO: HO/AFP/Scanpix

Meie kodust tähte iseloomustavad üksteist aastat vältavad tsüklilised ereduse muutused. Kuid 21. sajandi keskpaigaks võib päikese eredus taanduda tasandile, millal see viimati oli rohkem kui kolmsada aastat tagasi.

Ajalooline 17. sajandi keskpaigas toimunud jahenemine kannab Maunderi miinimumi nime. Siis olevat ilm Euroopa läinud nõnda jahedaks, et Rootsi kuningriigi armee tungis üle Taani väilade jala, Läänemeri olevat talviti olnud pea täies ulatused jää all. See oli nõndanimetatud väikese jääaja kõige jahedam moment.

Suurteks miinimumideks nimetatavaid sündmusi iseloomustab päikese vähenenud eredus ning väga väike päikeseplekkide arv. Ajakirjas The Astrophysical Journal ilmunud uuringus kirjeldavad Dan Lubin ja tema kolleegid, et viimaste aastate päikeseplekkide arv ning käitumine on sarnane eelnevatele suurtele miinimumidele eelnevaid aastatega. Seega on alust arvata, et säärane sündmus ootab lähitulevikus päikest ees.

Lootust, et päikesekiirguse taandumine aitaks kaasa üleilmse soojenemise vähenemisele kahjuks pole. See võib protsesse väheke aeglustada, aga kuna süsihappegaasi ja muude kasvuhoonegaaside hulk atmosfääris on tänaseks enneolematult kõrge, siis on soojenemine toimumas sõltumata päikese ajutisest jahenemisest. Samuti ei ole oodatav jahenemine üleilmne. Kuigi Euroopas tähendab järgmine suur miinimum kliima soojenemise leebumist, siis näiteks Alaskal või Gröönimaal toimus Maunderi miinimumi ajal kerge soojenemine.

Tagasi üles