Uuring: Päikesesüsteemi tunginud tulnuka noorus pidi olema vägivaldne

jaga E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Kunstniku kujutis tulnukasteroid Oumuamuast.

FOTO: M. Kornmesser/AFP/Scanpix

Möödunud aastal avastatud Päikesesüsteemi-välise päritoluga asteroid Oumuamua veider pöörlemine pidi alguse saama juba tema kodusüsteemi kujunemisfaasis, kirjutab BBC.

Oumuamua-nimeline sigarikujuline asteroid on kosmoseuuringute ajaloos tähelepanuväärne, kuna tegemist on esimese teadaoleva «kosmilise tulnuka» ehk kosmosekiviga väljastpoolt Päikesesüsteemi. Lisaks ebatavalisele kujule tõmbab see tähelepanu ka oma kummalise loperguselt viskleva liikumise poolest, mille saladusi Belfasti Queen’si Ülikooli teadlased nüüd lähemalt uurisid.

«Kunagi oma ajaloos on Oumuamua mõne teise taevakehaga kokku põrganud,» kirjeldas visklemise põhjust Queen’si Ülikooli astronoomiateadur Wes Fraser. «Oumuamua pärineb mõnest teisest tähesüsteemist. Tema teekond taevas kinnitab, et ta ei saa olla pärit Päikese naabruskonnast.»

Ajakirjas Nature Astronomy avaldatud uuringuga tahtsidki teadlased kindlaks teha selle veidra objekti pöörlemise iseärasusi ja põhjuseid. Selleks jälgiti pika aja jooksul temalt peegelduva valguse tugevust.

Oumuamua La Palmas asuva William Herscheli Teleskoobi pildil.

FOTO: QUB / SWNS.com / Scanpix

Esimese asjana hakkas teadlastele silma, et kui tavaliselt pöörlevad taevakehad ümber ühe telje, siis Oumuamua puhul käib see palju kaootilisemalt ilma erilise silmatorkava seaduspärasuseta. BBC4 saates Sky At Night ilmestas ta seda liikumist pingpongi reket õhku viskamisega – võimalik on reket õhku heita nii, et see pöörleb «puhtalt» piki oma ristitelge või ka nii, et see hakkab loperdama.

Fraseri kinnitusel peab sellise loperguse pöörlemise põhjuseks olema millalgi taevakivi ajaloos toimunud kokkupõrge mõne teise kosmilise kiviga. Kõigi tõenäosuste kohaselt pidi kokkupõrge toimuma veel ajal, mil Oumuamua oma koduks olnud tähesüsteemis viibis ning tõenäoselt veel enne tolle süsteemi «küpsemist» ja planeetide moodustumist.

Kuigi loperdamise algatamiseks piisas vaid ühest tugevast tõukest, kulub selle raugemiseks tõenäoselt veel miljardeid aastaid. Eeldusel muidugi, et tulnuk-asteroid mõne endast palju suurema taevakehaga kokku ei põrku ja selles oma hauda ei leia.

Sellise «tulnukasteroidi» tuvastamine on teadlaste sõnul kinnitus, et Päikesesüsteemis peaks leiduma veel ligi 10 000 võõrkeha. Kuna tegemist on aga valgust mitte kiirgavate tumedate kehadega, on nende leidmine äärmiselt keeruline – ka Oumuamua edukas pilti püüdmine oli suur õnn.

Lähiaastatel valmiv teleskoop LSST (Large Synoptic Survey Telescope) peaks sellesse kosmoseavastuse valdkonda aga uuendusi tooma. Tšiili mägismaale rajatav 8,4-meetrise põhipeegliga teleskoop hakkab pidevalt jälgima kogu taevalaotust ning on võrdlemisi ebatõenäoline, et sellised taevakivid talle märkamatuks jääksid.

Fraseri ja kolleegide uuring ilmus ajakirjas Nature Astronomy.

Tagasi üles