/nginx/o/2018/01/09/7471719t1he6d6.jpg)
/nginx/o/2018/02/12/7571407t1h9eaf.jpg)
Hiljuti ilmus Heurekas lugu salapärastest närilistest paljastuhnuritest, kes eiravad bioloogidele tuntud suremuse seaduspärasid ning ei vanane selliselt nagu teised imetajad. Möödunud nädalal ajakirjas Science Advances ilmunud uuringu järgi pole paljastuhnurid selles osas ainulaadsed.
Rakkude pooldumisel vastutavad geneetilise materjali kopeerimise eest kromosoomide otstes asuvad telomeerid. Kui rakk aja jooksu mitmeid kordi pooldub siis telomeerid lühenevad ning geenide kopeerimisse tulevad vead. See põhjustab mitmeid vaegusi ning viib ka geneetilise materjali kvaliteedi järkjärgulise languseni, mida üldiselt saab vananemiseks nimetada.
Nahkhiirlaste hulka kuuluva Myotis'e perekonna esindajate telomeerid eluea jooksul ei lühene. Selle perekonna liikmed on haruldaselt kõrgeealised ning nagu paljastuhnur elavad palju kauem kui nende suuruse ja kehakaalu järgi otsustada saaks. Üldiselt kehtib loomariigis seaduspära, et mida väiksem on loom, seda lühem on ka tema eluiga.
Myotis perekonna nahkhiired eiravad seda. Vanim teadaolev Myotis'e perekonna nahkhiir on 41 aastaseks elanud tõmmulendlane, kelle liigikaaslased elavad üle Euraasia, muuhulgas ka Eestis. Teadlased on täheldanud, et selle perekonna nahkhiired ei sure niiöelda loomulikul viisil vanadusse, vaid jälgitud juhtudel kas nälga, veepuudusesse või mõne õnnetuse tagajärjel.
Myotis nahkhiirtel puudub, nagu ka inimestel, organismis telomeraasina tuntud ensüüm. Loomade kehades on telomeraasi rolliks väheneda telomeeride lühenemist kromosoomide kopeerimisel. Nahkhiirte genoomi uurides tuvastati kakskümmend üks geeni, mille ülesandeks on loomade telomeere lühenemise eest kaitsta. Kuigi nende täpset toimemehhanismi veel ei mõisteta siis näib, et need geenid saavad oma ülesandega suurepäraselt hakkama.
Veel oleks vara neid uurimistulemusi hakata inimestele üle kandma. Looduses esineva pikaealisuse põhjuseid mõistes on potentsiaal avastada ka inimese vananemise saladusi.