Kiiranalüüs: kas feminist Nikal oli õigus ja laste saamine on keskkonnale kahjulik

Rahvamass Hong Kongi tänaval. Ülerahvastatust teeb aina suuremaks probleemiks süvenev linnastumine. Üheks maailma suurima rahvastikutihedusega piirkonnaks on kujunenud just Kagu-Aasia.

FOTO: Caro / Frank Sorge / Scanpix

Kui me elaksime kõik minimaalse ökoloogilise jalajäljega õilsate metslastena, ei oleks rahvaarvu pidev kasv eriline probleem. Kui tänane tarbimine aga jätkub, võib rahvaarv aga tõesti piiramist vajada.

Eilses ETV saates «Suud puhtaks» võttis paljude teiste seas lühidalt sõna ka sotsiaalmeediagrupi «Virginia Woolf sind ei karda» administraator Nika Kalantar, kes ütles muu hulgas, et paljude inimeste jaoks on teadliku laste saamata jätmise põhjuseks keskkonnaga seonduvad põhjused.

«…teine faktor on see, et laste saamine ei ole keskkonnasõbralik – see on fakt,» ütles Kalantar ning täpsustas saatejuht Urmas Vaino küsimuse peale, et peab silmas maailma ülerahvastatust.

Tänaseks on väljaütlemise üles korjanud juba mitu meediaväljaannet ning näib, et selline seisukoht on üsnagi paljusid pahandanud.

Kas või kui palju lapsi keegi saama peaks, on loomulikult nende enda asi, samamoodi nagu ka argumendid, mille põhjal nad selle otsuse langetavad. Kui tõsine on aga ülerahvastatuse probleem ja kas tõesti võib laste saamatajätmist lugeda keskkonnasõbralikuks käitumiseks? Väike ülevaade teaduskirjandusse ütleb nagu tihtipeale ikka – vastus on «nii ja naa».

Idee rahvastiku plahvatuslikust kasvust ja sellega kaasnevatest ühiskondlikest ja looduskatastroofidest on tegelikult pika ajalooga ning on akadeemilistes ringkondades tuntud kui maltusianism. Oma nime sai see mõttevool inglise majandusteadlase ja demograafi Thomas Malthuse järgi, kelle 1798. aastal ilmunud teos «Essee rahvastiku alustest» väitis, et rahvaarv kasvab eksponentsiaalselt ning seega jääb (toidu)ressurssi ühe inimese kohta pidevalt vähemaks. Malthuse kohaselt oleks tema eluajal aset leidnud trendid pidanud viima juba mõne aastakümne jooksul ühiskondliku kollapsini.

Malthuse esseed võib tõenäoselt lugeda üheks teadusajaloo mõjukaimaks. Kuigi mitmed selle väited said ka põhjalike vaidluste tulipunktiks, mõjutas essee teiste seas ka näiteks Charles Darwinit ning selles väljendatud mõtteviisi edasiarendused ja kohendused elavad mitmeski vallas edasi tänapäevani.

Tagasi vaadates teame, et sellist kollapsi ei toimunud ning kui Malthuse ajal elas maailmas ligikaudu miljard inimest, siis tänaseks oleme jõudnud juba 7,6 miljardini. Nii nagu 19. sajandi esimeses pooles ei tekkinud Malthuse ennustatud kollapsit, ei ole ka rahvaarv eksponentsiaalselt kasvanud ning ÜRO andmetel on kasvutempo viimastel aastatel pigem raugema hakanud. Kuigi prognoosidesse tasub alati suhtuda tervisliku ettevaatusega, ennustatakse ligikaudu aastaks 2100 rahvaarvu pidama jäämist 11,2 miljardi juurde. Madalaima stsenaariumi korral on sama näitaja 6,2 miljardit, kõrgema korral aga 15,8.

Rahvaarvu kujunemine ja prognoosid on kujutatud sinisega, lilla joon tähistab aastase rahvaarvu kasvu muutusi.

FOTO: Max Roser / CC-BY-SA / OurWorldInData

Kas meie planeet suudab aga kõik need inimesed ära toita? Lihtsakoeline kergelt ent petlik vastus on, et tegelikult suudab küll. Näiteks ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsiooni FAO andmetel toodame me praegugi palju enam toitu, kui tarbime ning üksinda tänasest teraviljatoodangust piisaks 10–12 miljardi inimese ära toitmiseks.

Ometigi me teame, et näljahädad pole maailmast kuhugi kadunud (kuigi nad on märkimisväärselt vähenenud). Põhjuseks on, et enam kui pool sellest teraviljast kasutataks ära lihaloomade toitmiseks, biokütuste tootmiseks ja muuks, märkimisväärne osa läheb ka lihtsalt raisku, selgitas mainekale teadusajakirjale Nature Rockefelleri Ülikooli rahvastikuteadlane Joel Cohen.

Summaarselt ei ole ka veest puudus, kuigi 1,2 miljardit inimest elavad põuapiirkondades. Survet veeressurssidele tõstab muu hulgas ka urbaniseerumine ja tööstuslik tarbimine. Prognooside kohaselt elab kaks kolmandikku inimestest aastal 2025 piirkondades, kus puhta vee nõudlus ületab kättesaadavuse. 2014. aastal kuulutas ÜRO asepeasekretär Jan Eliasson Nature’is koguni veediplomaatia ajastu algust.

Rahvastikuarvu kasv Maailmapanga andmetel. Tumesinisega on kujutatud Ida-Aasia ja Vaikse mere piirkond, helesinisega Lõuna-Aasia, punasega Euroopa ja Kesk-Aasia, roosaga Sahara-tagune Aafrika, kollasega Ladina-Ameerika ja Kariibimere piirkond, rohelisega Lähis-Ida ja Põhja-Aafrika, lillaga Põhja-Ameerika.

FOTO: Maailmapank

Nagu nendest näidetest näha, on jutt kõikehõlmavast ülerahvastatusest problemaatiline, kuna eri piirkondades on näitajad erinevad. Kui näiteks Kagu-Aasia rahvaarv on viimase 50 aastaga enam kui kahekordistunud, siis Euroopas on juba praegu jõudnud kätte suhtelise stabiilsuse faas, paljudes riikides (Eesti nende seas) koguni rahvaarvu vähenemine. Demograafias selgitatakse jõukate ühiskondade rahvaarvu vähenemist nn demograafilise ülemineku efektiga, mille puhul viivad haridus, majanduslik heaolu ja meditsiini kättesaadavus sündimuse vähenemise ja ühiskonna vananemiseni.

Sellisel tasemel tarbimise ülalpidamisega kaasneb aga juba märkimisväärseid keskkonnamõjusid alates vihmametsade hävitamisest loomasöödas kasutatava soja kasvatamiseks kuni suurte maa-alade laastamiseks eri kõrgtehnoloogias kasutatavate vääris- ja muldmetallide saamiseks. Selline tarbimismajandus ja -kultuur on aga suures osas just see, mille poole püüdlevad mitmed areneva maailma riigid.

Seega – kui kogu maailma kasvav rahvastik elaks minimaalse ökoloogilise jalajäljega võrdselt ressursse jagavate õilsate metslastena, ei oleks ülerahvastatus tõepoolest probleem. Paraku on aga aina suurem osa meist linnastuva tarbimisühiskonna elanikud ja selles kontekstis võib tõesti öelda, et rahvaarvu kasv on probleem ning seega võib ka vähema hulga laste saamist pidada üheks keskkonnasõbralikuks valikuks, nagu kirjutasid möödunud aasta juulis ajakirjas Environmental Research Letters ka Briti Columbia Ülikooli doktorant Seth Wynes ja Lundi Ülikooli jätkusuutlikkuse uurija Kimberly Nicholas.

Kas laste saamise otsustes peaks peale jääma globaalne keskkonnamure, Eesti iibeprobleemid või mis iganes muud kaalutlused, on aga juba igaühe enda otsustada.

Tagasi üles