/nginx/o/2018/01/09/7471719t1he6d6.jpg)
/nginx/o/2018/02/16/7588485t1h34ef.jpg)
Ulmekirjanduses on levinud troop, et kui mõni tulnukas peaks Maal maanduma, siis kõige lihtsam oleks tal märkamatuks jääda New Yorkis. Tasub vaid määvälisel külalisel natuke ringi jalutad ja võib-olla taksojuhiks hakata ning küünilised linnaelanikud ei teeks teist nägugi.
Ajakirjas Cell Systems avaldatud uuringu käigus võtsid teadlased proove New York'i metroojaamade pinkidelt, ustelt ja muult, millegi inimene võib kokku puutuda, vahendab Gizmodo. Võetud proovidest pärinevat DNAd võrreldi juba andmebaasides kaardistatud elukate genoomidega ning avastati, et ligi pool metroost leitud geneetilisest materjalist ei leidnud endale andmebaasidest vastet.
Kahjuks või õnneks, sellele küsimusele annab vastuse siiski andmebaaside ebatäielikkus, mitte tulnukate DNA metropoli maaaluses raudtees. Leiti ka hulk kurioosumeid, mille uuringu autorid kirjutavad võrdlusi teinud arvutite iseärasuste arvele.
Näiteks oli üllatavalt levinud taimeks New York'i metroos kurk. Kuigi arvatavasti kategoriseeris proove analüüsinud arvuti igasugused taimejäljed mingil müstilisel põhjusel automaatselt kurkideks. Samuti leiti metroost ka jakkide, vahemereliste putukate ning kukkurkuratite jälgi. Tõenäosus, et mõni eksootiline elukas on metroosse sattunud, on muidugi imeväike.
Kogu see segadus iseloomustab hästi, kuidas linnakeskkonna bioloogia on ülimalt keerukas, huvitav ja kahetsusväärselt vähetuntud. Teadustöö põhjal koostati ka interaktiivne kaart PathoMAP, mis jagab leiud liikide kaupa rühmadeks ning igaüks saaba vaadata, kus ja milliseid elukaid kõige rohkem rongiga ringi sõidab.
Kunstnik Craig Ward kasvatas metroost võetud proove Petri tassidel, luues mõjusad illustratsioonid kirjeldamaks inimesega koos elavat mikromaailma.