Kuidas uurida tuhandeid aastaid tagasi, ammu enne kirjalike märkmete aega toimunud sündmusi? Millest peaks rahvuse tekke uurimine alguse saama?
Kuidas käib kolme teadusharu koostöö eestlaste päritolu uurimisel? (3)
/nginx/o/2019/07/10/12351150t1h01e8.jpg)
17. veebruar 2018, 14:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kes teemasse vähegi süveneb, mõistab peagi, et tegemist on äärmiselt keeruka ja kompleksse uurimisteemaga. Kuivõrd rahvus kui selline on ennekõike siiski kultuuriline nähtus, saab uurimine suures jaos alguse keeleteadusest. Seda tunnistavad kõik hiljuti loodud kolleegiumi liikmed.
Keeleteadus
Keeleteaduse roll etnogeneesi uurimisel saab alguse uuritava rahva defineerimisest, millele järgneb keelesidemete kirjeldamine ning keelepuu loomine.
«Eks kogu ettevõtmine lähtub keeleuuringutest, kuna keel defineerib tänapäeva etnost (rahvust – K. M.) ilmselt kõige käegakatsutavamalt. Grupid, kelle kohta küsimusi küsitakse, eristuvad teistest ikka keele põhjal. Küll võib hiljem selguda, et grupp ei ole näiteks geneetiliselt [ühtne] või on hoopis eri keeli rääkivad grupid geneetiliselt väga sarnased,» tunnistas keeleteaduse käimalükkavat jõudu geneetik Mait Metspalu.
«Teisest küljest on keeleteadus aga kronoloogia poolest kõige ebakindlam,» selgitas keeleteaduse panust ja kitsaskohti Tartu Ülikooli eesti keele ajaloo ja murrete professor Karl Pajusalu. «Peame tegema palju võrdlevat ajaloolist uurimist – kõrvutama eri keelte sõnu ja vorme. Mitte-soomeugri sõnu on eesti keeles vähemalt pool, aga see on ka Euroopa keskmine. Etnose määrab küll keel, aga etnos ise on üsna uus ja sisaldab palju omavahel põimuvaid komponente.»
Arheoloogia
Nagu tunnistab professor Valter Lang, on arheoloogiale etnogeneesi uurimisel osaks saanud nii häid kui ka halbu aegu. Näiteks valitses omal ajal arusaam, et iga materiaalse kultuuriga – olgu siis teatud tüüpi pottide või kirveste valmistamine – pidi kaasnema ühtne keel ja enesetunnetus. Hiljem on kujutletav pendel kõikunud aga teise äärmusse.
«Lääne arheoloogias oli 20. sajandi teisel poolel levinud arusaam, et etnogenees ei ole üldse arheoloogia teema, kuna arheoloogia ei saa kaasa rääkida selles, mis keelt teatud potte või odaotsi valmistanud inimesed rääkisid,» tõi Lang näite.
Nii uue kolleegiumi töös kui ka oma värskes monograafias lähtub ta siiski arusaamast, et teatud esemetüüpide valmistamine ja levimine näitab nii mõndagi inimgruppide omavahelisest läbikäimisest ja liikumisest.
Geneetika
Geneetika roll rahvaste kujunemise uurimisel on teha kindlaks erinevused geneetilisel maastikul – tuvastada omavahel sarnasemad genoomid ja rekonstrueerida neid kandvate gruppide areng, segunemine ja lahknemine. Seejärel saab hakata vastama kitsamatele küsimustele, nagu kas keel ja geenid käivad käsikäes.
Populatsioonide suguluse kindlaks määramiseks on geneetilise mitmekesisuse võrdlemise kõrval viimastel aastatel hakatud aina enam uurima vana DNAd ehk arheoloogilistel väljakaevamistel leitud inimjäänustest eraldatavat pärilikkusainet. See võimaldab näidata, millal on populatsiooni lisandunud uut geneetilist materjali, ehk millal on toimunud segunemine teistsuguseid geene kandvate rahvastega.
«Vana DNA uuringud on toonud kaasa selle, et arheoloogia uurimisväljale on taas jõudnud migratsioon. Vahepeal oli see põlualune teema – eeldati, et kõik muutused toimusid rändeta, pigem kohapealse arengu tulemusel. Nüüd julgeme aga taas sel teemal kaasa rääkida,» kirjeldas DNA uuringute mõju teistele muinasaega uurivatele teadusharudele arheoloogiaprofessor Valter Lang.
«Mõnes mõttes on asi tõepoolest niimoodi, et keeleteadus ja arheoloogia võivad püstitada teooriaid, aga meie saame kontrollida, kas geenid seda toetavad,» täpsustas geneetikute rolli Eesti Biokeskuse evolutsioonigeneetik Kristiina Tambets.
Milliste tulemusteni teadlased eestlaste päritolu uurimises jõudnud on, loe lähemalt Postimehe suurest loost.