Video: mustades aukudes kaob põhjuse ja tagajärje seos

Kunstniku nägemus mustast august, mis imeb endasse hukule määratud tähte

FOTO: NASA/AP/Scanpix

Jaanuaris ajakirjas Physical Review Letters avaldatud artikkel toob meile uudiseid füüsika ja filosoofia hägustelt piirialadelt. Tuleb välja, et mõningates mustades aukudes hakkavad aeg ning põhjuslikus üpris iseäralikult käituma ja minevik võib kustuda.

Mõistmaks, kuidas sellised näiliselt võimatud asjad teoks saavad peame mõistma füüsikute ajakäsitlusi. Oletame, et teame mingis suletud süsteemis kõiki osakeste liikumist mõjutavaid tegureid. Tundes kõiki kehtivaid seaduspärasid saame seega ennustada süsteemi tulevikku.

Matemaatikute ja teoreetiliste füüsikute koostöös valminud artikkel väidab, et see üldtunnustatud seos mineviku ja tuleviku vahel ei kehti teatavat tõugu mustade aukude puhul. Nõndanimetatud laenguga mustadel aukudele lähenedes jõuab hüpoteetiline vaatleja Chaucy horisondini. Aeg moondub ühes massi kasvuga. Ülisuure massiga kohtades, mustades aukudes, aeg aeglustub kuniks jääb «seisma». See ongi Chaucy horisont.

Kuna mustad augud tõmbavad endasse kogu ümbritseva ilmaruumi energiat ning mateeriat siis jõudes Chaucy horisondini tabaks vaatlejat kogu musta augu eluea jooksul sisse imetud energia üheaegselt. See teoreetiline paik on üks vaenulikemaid ja vägivaldsemaid kohti kogu universumis.

Chaucy horisondil kaotaksid kehtivuse Albert Einsteini sõnastatud üldrelatiivsuse seadused. Teoreetiliselt on võimalik, et kui mõni vaatleja suudaks läbida Chaucy horisondi ning seejärel elus või töökorras püsida siis satuks vaatleja ruumi kus ei oleks võimalik teha ennustusi meile tuntud loodusseaduste järgi. Esineb võimalus, et igasugused ennustused kui sellised oleksid võimatud.

Teadlased järeldavad, et selline sündmus tähistaks niiöelda mineviku kustutamist. Tuleviku ennustamise võime kaob kuna minevikus toimunud sündmused lakkavad vaatleja ning teda ümbritseva kummalise füüsikaga maailma mõjutamast. Võimaluste silmapiir muutub lõpmata laiaks.

Tõenäosus, et keegi vaatleja peaks suutma kunagi jõudma nõnda lähedale musta augu singulaarsusele ning veel elus püsima on väga väike, rõhutavad töö autorid. Pigem on küsimus huvitav matemaatilises ja filosoofilises plaanis. Kui teoreetiliselt on võimalik, et meie universumis ei kehtigi igal pool põhjuse ja tagajärje vaheline side, siis pakub see palju mõtteainet selle kontseptsiooni enda kohta. Suuremat sorti mustade aukude puhul on siiski teoreetiline võimalus elada üle sattumine tavamaailmast mustade augu kummalise füüsikaga maailma.

Uus töö seab kahtluse alla tugeva kosmilise tsensuuri printsiibi. Nimetatud põhimõte sedastab, et võimalus rikkuda universumi seaduseid on olematu. Värske teooria näitab, et teatud kindlatel tingimustel on see täiesti mõeldav, vähemalt hüpoteetilisel tasandil. Mida see mõte kaasa toob füüsikute arusaamale relatiivsusest ja kausaalsusest on muidugi väga hämar. Kuigi teadlaskond mõistab mingil määral universumi valitsevaid seaduspärasid ei saa me siiski nõnda keerukaid nähtusi nagu inimene ning kultuur ette ennustada.

Populaarne

Tagasi üles